Kilpnäärme tööks on toota organismi kasvu, arengut ja ainevahetust reguleerivaid hormoone. Kui see neid hormoone liiga palju toodab, on tegemist ületalitluse ehk türeotoksikoosiga. On kilpnääre aga laisk ning toodab hormoone liiga vähe, nimetatakse seisundit kilpnäärme alatalitluseks ehk hüpotüreoosiks. Kilpnäärme alatalitlus on selle organi probleemidest kõige levinum ning puudutab umbes 1 protsenti elanikkonnast, sagedamini just vanemaealisi naisi.

Kilpnäärmehädadest sai alguse terve saaga

Merike (53) mäletab, et juba lapsepõlves ei meeldinud talle kõrge kaelusega riideid kanda – tunne oli selline, nagu midagi pooks ümber kaela. Ta oli 28aastane, kui sai kilpnäärme alatalitluse diagnoosi. “Kukkusin töö juures kokku. Läksin arsti juurde ja ta ütles vaid mulle peale vaadates, et kahtlustab kilpnäärmeprobleemi. Mu kael oli justkui paistes ning midagi surus kõri peale. Küllap oli see probleem juba kaua olnud. Mulle määrati kohe tabletid, mida võtsin 13 aastat. Pole aga märganud, et midagi oleks eriti paremaks läinud,” räägib ta. Kaaluga on Merike maadelnud samuti lapsest peale. “Kui ma oma suutäisi väga loen, saan kaalust veidi alla, kuid tagasi tulevad kilod väga kergesti.”