Meeste nohu

Alati on tore kirjutada mõnest aastaajaga seotud sündmusest, nagu jõulud või kevade algus. Eri aastaajad on vahvad ja inimesed satuvad neist vaimustusse, mina sealhulgas. Kui välja arvata külmetushaiguste ja gripi hooaeg. Ainsad, kelles see elevust tekitada võiks, on külmetusravimite ja pabertaskurättide tootjad.

Varasematel aastatel õnnestus mul haigestumisest enamasti pääseda. Olen üsna hea tervisega ja väike külmetus üldiselt mu tegemisi ei takista. Aga pärast laste sündi on enam-vähem tagatud, et nakatun igal aastal mõnda totrasse viirusesse. Ma pole nagunii kuigi aldis inimesi puudutama ja seda enam väldin kallistusi inimestega, kes paistavad haiged olevat. Aga lastega pole sul muud valikut kui sumbata küünarnukkideni nende tati, röga ja muude kehavedelike sees. Tavaliselt toob mõni neist haiguse koju koolist. Mu tütar Elsa on üsna vintske ja paraneb ruttu. Poeg August aga – nagu kõik mehed mu majas – muutub haigena suureks titaks. Ehkki ta muidugi ongi alles tita.