Kristjan Järv
Kui aastaid keerleb sinu elu selle ümber, kui kaugel on lähim tualett, võib õnnelik lahendus nõuda äärmuslikku sekkumist. Oma kogemusest räägib Kai Tara, kellel on elumuutvast lõikusest möödas ligi üheksa aastat.

“Olen nagu kass, kellel üheksa elu,” muigab Kai, kes näeb passijärgsest 47 eluaastast märksa noorem välja. Ta on väikest kasvu, sale ja tütarlapselik. “Olen kolm neist üheksast elust tuuri pannud, omaenese mõtlematusest. Aga praegu on iga päev mu jaoks puhas rõõm.”

3. detsembrit 2010 peab ta oma teiseks sünnipäevaks. Elumuutva operatsiooni käigus lõigati ära kogu jämesool, jupike peensoolest toodi kõhu peale. Nüüdsest oli Kail ileostoom. Täiesti uus elu.

Millest mured algasid?


Seitseteist aastat tagasi – Kai oli siis ainult 30 – lõi tal välja haavandiline koliit ehk soolepõletik. “Pidin just minema puhkusele, kui jäin haigeks. Arvasin, et olen saanud toidumürgituse koos kõhulahtisusega. Möödus neli, viis päeva, siis juba kaks nädalat, aga haigus üle ei läinud. Siis märkasin, et väljaheites on verd. See pani mind perearsti poole pöörduma.” Diagnoos ei tulnud kohe ega kergelt. Kuid umbes viie nädala pärast olid gastroenteroloogil analüüsivastused ja uuringu­tulemused käes ning ta teatas, et Kail on haavandiline koliit. Vaatamata hormoon- ja põletikuravile leevenes olukord visalt.

Selgituseks: haavandilise koliidi korral on tegu autoimmuunhaigusega, mille tekkepõhjust ei teata. Ravitakse eelkõige sümptomeid. Kai küsis endalt: miks see minuga juhtus? Ja leidis ajas tagasi vaadates ka põhjuse või vähemalt ühe võimalikest. “Kui ma tulin oma kahekümnendate alguses maakodust ära Tartusse ja asusin perearstikeskuses tööle, hakkasin oma käe peal elama ja mu toitumine väljus igasuguse kontrolli alt. Põhitoiduseks said šokolaad ja kohv. Ja kui ma mõni aasta hiljem kolisin Tallinna, lisandus suur stress…”