Liina meenutab, et kuigi tema vanemad olid jooksjad, ei sundinud nad teda kunagi sporti tegema. “Ma ei pruukinud vanemate mõju tajuda, aga mäletan, et isa rääkis ikka võistlustest ja legendaarsetest staadionijooksjatest.” Tänu oma isale sai Liina endale ka pikaaegse treeneri – ta treenis pärast Audentese lõpetamist kuni eelmise aastani Endel Pärna käe all, kuni viimane siitilmast lahkus. Mõnda aega jätkas Liina treenimist omal käel, nüüd harjutab ta isa nõu ja abiga. Iseendale treeninguplaani koostamist nimetab Liina raskeks, kuna tal on harjumus kellegi teise antud kindlat kava järgida. “Mäletan, et kui hooaeg sai läbi ja treener ütles, et võin teha, mida tahan, siis ma ei osanudki midagi peale hakata. Pabistasin alati, kas sain kõik plaanis oleva tehtud, ja kui ei saanud, oli tuju veidi kehv.”

Liina lemmikdistantsid on aja jooksul muutunud, aga viimastel aastatel on meeldinud kõige enam 3000 meetri jooks. See on raske, piisavalt pikk ja samas kiire. Liina põhidistantsid on küll 800 meetrit ja 1500 meetrit, aga sel aastal plaanib ta ette võtta ka suuremaid välja­kutseid – 3000 meetri takistusjooksu ja 5000 meetri distantsi. “Tahaksin väga takistusjooksu proovida, kuna see oleks põnev muutus pärast pikki aastaid samadele distantsidele keskendumist. Vaatamata sellele, et olen tõkkejooksuga tegelenud, pean takistustega toimetulekut harjutama.” Liina sõnul on oma põhidistantsidel loomulikult tore Eesti meistriks saada, aga kui see juhtub samadel aladel juba 10. ja 13. korda, ei anna need võidud enam nii tugevat emotsiooni.