Kindlat abi Alisa inimestele ei luba. “Inimesed tulevad minu juurde, uskudes, et selline inimene nagu mina võiksin anda mingit nõu. Sageli ei saa mõni oma ameti pärast minna psühhiaatri vastuvõtule, aga minu juures käigust ei jää märki maha. Olen avarate vaadetega inimene ja oskan anda erapooletut nõu ka narkomaanidele, gei- või lesbipaaridele, ka kurjategijatele, kellel mingi asi kaelas, millest isegi sugulased ei tea,” räägib Alisa ja lisab, et ta on mõneti nagu psühholoogiline kiirabi.

Sel aastal püüab ta kolmandat korda Tallinna Ülikooli psühholoogia erialale sisse saada. “Ma olen juba kaks aastat proovinud, aga nad ei võta mind!” hüüatab ta. “Seal on paarkümmend kohta, eelmisel aastal oli soovijaid üle 600. Läbisin edukalt kaks konkursivooru kolmest ja siis langesin välja. Saan aru, et seal on palju nooremaid kandidaate, kelle ajud on nii-öelda töötlemiseks veel puhtad. Mina olen omapärane tüüp ja väljakujunenud isiksus, pealegi veel osalenud “Selgeltnägijate tuleproovis”. Mõeldakse vist, et mis psühholoog see on, kellel endal “katus sõidab”! Mul on aga töö ning ma vajan pabereid, et saaksin ametlikult töötada, kuid nad ei taha seda võimalust mulle anda. Eks ma proovin nüüd siis kolmandat korda.”