Kristjan Järv
“Kui kahekümneaastane Peep Vain oleks näinud, milline ta on viiekümneselt, oleks ta väga rahul, natuke isegi kade,” naerab koolitaja Peep Vain (51), kes oma raamatus “Keset elu” kirjutab avameelselt keskeakriisist. Lootes, et see aitab teistelgi selle eluperioodiga toime tulla.

Aastatuhande esimesel kümnendil võis seltskondades aeg-ajalt kohata justnagu energia­süsti saanud noori mehi. Muidu tõsised, olid nood ühtäkki naerul näo ja põlevate silmadega ning tegutsemistahet täis. Küsimusele, mis juhtus, kõlas vastuseks: “Käisin Peep Vainu koolitusel.”

Vahepeal oli Peep üldsuse jaoks justkui kadunud, aga nüüd, 51aastaselt on ta tagasi – tasakaalukam, rahulikum, küpsem ja endiselt väga heas vormis. Tal on seljataga viis loomepuhkuse aastat, mil ta koolitusi ei teinud. Selle asemel õppis ta muusikat, elas isiklikku elu ja kirjutas valmis raamatu. Peep on veendunud, et kui julgeda sügavamale enda sisse vaadata ning keskeakriisi teadlikult kogeda, on võimalik elu teine pool uskumatult heaks muuta.

Kirjutasid oma uue raamatu “Keset elu” eelmisel aastal. See on avameelne ja haarav biograafiline analüüs. Kui alustaksid raamatuga praegu, siis kas tuleks juba teistsugune teos?

Inimene ju muutub, sestap päris samasugune see ilmselt ei tuleks. Kuid viimase aastaga ei ole mu vaadetes suuri muutusi toimunud. Kirjutasin suure osa raamatust eelmisel suvel, pärast tõsist õnnetust, millest ka raamatus räägin. Õnnetusejärgne katkises kehas olemine muutis mind alandlikumaks ja tõi rohkem südamesse. Kui peaksin nüüd uuesti alustama, ei suudaks ma ehk enam päris samast kohast kirjutada – keha on taas terve ja ego samuti tugevam.

Aastaid tagasi kirjutati sinust palju. 2014. aastal loobusid sa koolitustest ning astusid ka ärikarussellilt maha. Seejärel ei olnud sinust viis aastat kuulda. Kas oled enda jaoks välja mõelnud, kuidas seda perioodi nimetada?

Päris lõplikku vastust mul vist veel pole, selleks on ilmselt aega ja settimist vaja. Kui peaksin mustvalgelt ratsionaalsele inimesele selgitama, siis ütleksin, et see oli üks pikk puhkus. Kui ta edasi küsiks, et miks peab üks puhkus nii pikk olema, siis vastaksin nii: olin eelnenud veerandsajandi vältel nii metsikult palju tööd teinud, et see pidigi pikk olema. Tunnen tagasi vaadates, et olin selle auga välja teeninud. Sinna mahtus kõike, aga see aeg oli tugevalt plussmärgiline, vaatamata sellele, et esines ka tühjuse ja endas kahtlemise hetki.