2. Ehkki seljavalu peaks olema pigem eakamate probleem, sest vananedes selgroodiskid kuluvad, on statistiliselt enim seljavaluga kimpus hoopis 40ndates ja 50ndates eluaastates inimesed.

3. 80 protsenti täiskasvanuist ütleb, et nad on vähemalt korra elus olnud hädas tugeva seljavaluga, samas kui 20 protsendil pole seda kunagi olnud. Uuringud ei näita, et viimaste seljad oleksid tervemad. Hüpotees on, et seljavalu korral on peale füüsiliste tähtsad ka neuroloogilised protsessid. Närvisüsteem kohaneb valuga ning sport ja harjutused kiirendavad kohanemist veelgi.

4. Seljavalu ja selle tugevus võivad olla geneetilised. On täheldatud, et valutundlikkus jookseb mööda suguvõsaliini. Lähisugulased võivad elada küll väga erinevat elu, näiteks on üks kontoritöötaja ja teine ehitustööline, kuid mõlemad vaevlevad ühtmoodi seljahädade käes.

5. Vastupidi üldlevinud arvamusele, et seljavalu tekib raskete asjade tõstmisest, on see nii vaid viiel protsendil juhtudest. Enamasti tabab seljavalu inimesi täiesti tavalistes olukordades, isegi hambaid pestes või aevastades.