Jaan Heinmäe Kristjan Järv
“Tagantjärele vaadates tundub kaalulangetamine nii lihtne,” ütleb Jaan Heinmäe (41), kes jaanipäevast kuni praeguseni ennast kolmandiku võrra väiksemaks on kahandanud.

Jaani turjale oli kogunenud üle 160 kilo ja hiilgeaegadel olevat kaal näidanud koguni numbrit 172. Söögiga on Jaanil ikka soe suhe olnud. Ta käib nädalavahetustel laatadel Jaanitalu lihakraami müümas ja on alati armastanud ka ise kokata. Ilmatu suureks paisus mees aga viimase 10 aastaga ning nüüd leiab ta, et eks süüdi olid mugavus ja harjumused. “Sõin kõike väga palju – magusat ja rämpstoitu, napsu võtsin ka. Elu oli selline, et nädalavahetustel käisime laatadel oma talu lihatooteid müümas ja pärast oli ikka korralik pidu otsa. Veel meeldis mulle teleka ees süüa ja öösiti süüa. Kaasa tegi head kooki, seda sai ka söödud. Ju olen selline, kes peab suutäisi lugema, muidu võtan juurde,” arvab Jaan nüüd.

Tagasi vaadates ei leia ta endises elus siiski eriti palju head. “Väga raske oli kogu aeg olla. Pidevalt olin väsinud. Kaks tundi toimetasin ringi ja siis tundsin, et rohkem ei jõua. Vaja oli istuda ja puhata, lõuna ajal magasin iga päev. Kogu see väsimus ja energiapuudus ajas närvi ja pahuraks. Ei jaksanud ju midagi teha ning kui keegi midagi tahtis, võisin teiste peale karjumagi hakata. Inimesed tüütasid, mina aga tahtsin ainult rahulikult omaette olla. Ainult süüa jõudsin palju,” meenutab Jaan. Muidugi oli igavene häda ka riietega – neid ei olnudki kuskilt võtta. “Poes polnud pükse, mis mulle jalga oleksid läinud.”