Adobe Stock
Ma ei tea, kuidas sina mäletad oma lapsepõlvesuvesid. Mina mäletan, et aja mõõdet siis justkui ei olnud.

Ärkasin päikesekiire kõditusest ninal, lükkasin teki kõrvale ja silkasin aeda. Märg rohi, lõhnav jasmiin, rahustavalt kahisev kaasik. Kusagil toimetas vanaema. Koerad magasid põõsa vilus ega teinud minust väljagi. Päev möödus karjamaal joostes, põrnikat uurides, jahehämaras lakas vanu asju sorides, kahe kase vahel kiikudes. Vahel märkasin alles õhtupoolikul, et mul on öösärk ikka veel seljas. Vanaema ei olnud ka midagi tähele pannud. Eks suvine sitskleit ja öösärk olidki sarnased, mis suurt vahet neil ikka olla sai.

Oleks liialt naiivne mõelda, et täiskasvanu saab iga hetk valida öösärgis kastesel karjamaal silkamise, sellise vääramatu siin-ja-praegu-elu. Lapsepõlve- ja täiskasvanueas on siiski erinevad eluülesanded. Lapseea elurõõm, uudishimu ja loomupärane oskus keskenduda detailidele võiks aga kuuluda ka täiskasvanud inimese ellu. Kui mitte pidevalt, siis vahelgi. Suvi on kindlasti aeg, mil neid asju endale meelde tuletada ning vähemalt vabade päevade ärkamised võiksid välja näha nagu lapsepõlves, kui aja mõõde justkui puudus.

Puhkuse ajal on pingevaba kulgemist kindlasti kergem korraldada, kuid minu poolest võiks üldse tõsisemalt järele mõelda, millised meie hommikud välja näevad. Sest just une ja ärkamise piiril toimuvate esimeste tajumuste-tunnete-­mõtete laad annab eelolevale päevale olulise suuna ja värvingu.