Otepää Ironmani ilu ja valu

Tervis Plussi juuninumbris rääkis Krõõt, kuidas kuus kontorirotti IT-ettevõttest Fortumo ennast vormi ajasid, et kahe tiimiga Otepää Ironmanil võistelda. Nüüd on võistlus peetud ja aeg kokkuvõtteks. Kuidas läks ning kas nad kunagi veel mõnele spordiüritusele minema soostuvad?

Nädal-kaks enne võistlus­päeva käib juba närviline ilmaprognooside kammimine, sest juuni alguses vallutab Eesti lõõmav suvekuumus. Vahepeal võiks meeskondade ühis-chat’i peaaegu ilmakanaliks ümber ristida. Silmapiiril terendab väljavaade võistelda 30kraadises kuumuses.

Tegeleme hambad ristis aklimatiseerumistrennidega ja kümme päeva enne võistlust on Pühajärve ranna vesi juba nii soe, et kalipsode kasutamine satub kahtluse alla. Kalipso aga aitab ujumisele tegelikult üsna palju kaasa ning selle puudumine teeb ujujate elu tunduvalt raskemaks.

Võistluse eelõhtul hakkab olukorra reaalsus ja korralduslik mõõde vaikselt kohale jõudma. Ratturid viivad oma sõidukid juba vahetusalasse ning Vahur kommenteerib seal laiuvaid “kosmoserattaid” vaadates, et meie algelise varustustaseme juures on isegi viimaseks jäämine päris okei. Saame oma numbrid, käepaelad ja muu kola kätte, käime järgmise päeva logistika veel kiirelt üle ning ongi aeg end suureks päevaks välja puhata.