Adobe Stock
Iga lahkuminek on omamoodi. Paljudel on soov jääda siiski sõpradeks või vähemalt teineteise vastu viisakaks. Vahel kujunevad suhted aga täiesti ettearvamatult, sest lahutus võib meis välja tuua külgi, millest meil varem aimugi polnud.

“Paarid, kes pärast lahkuminekut on kohe väga head sõbrad, ei pruugi seda olla viie aasta pärast. Lahutus on etapiline ja kolm esimest aastat on kõige kriitilisemad,” ütleb gestalt­psühhoterapeut Kaire Talviste. “Lahkumineku algatab tavaliselt üks pool, vähem on juhtumeid, kui otsus võetakse vastu üheskoos ja samal ajal. Pigem on nii, et üks on selle teadmisega mõnda aega elanud ning hakanud iseenda sees suhtele juba head aega ütlema,” selgitab terapeut, kes viib läbi nii individuaal-, grupi- kui ka paariteraapiaid.

Suuremate ja pöördelisemate elumuutuste puhul vallanduvad meis leinaprotsessid ja see kehtib ka suhete lõppedes, sest lahkuminek on kaotus. Me kaotame lootuse ühisele tulevikule, hakkame mõtlema, et see, mis kunagi oli, võib-olla ei olnudki “päris”. Vaatame tagasi ja hindame minevikku ümber. Lahkumineku­otsuse langetanu on neid mõtteid peas teatud aja juba marineerinud ning jõudnud leinamisega kaugemale kui see, kellele otsus teatavaks tehakse. Viimane võib aimata õhus ebameeldivusi, sest asjad ei toimi nagu varem, ent lahutus tuleb talle enamasti ikkagi üllatuse või šokina.