“Kooliajal oli mul alailma angiin ja põsekoopapõletik. Tavaline lugu, et kogu veerandi olin kehalisest vabastatud ja siis pidin ühe päevaga kõik asjad järele tegema. Jooksma ühe miili, siis pikema ringi Pääsküla rabas ning tihti veel kolm võimlemis­kava sinna otsa tegema. Ega mul hästi ei läinud ja kehalist ma ei sallinud,” meenutab Eike.

Spordi juurde meelitas naise Ergo. “Ma olen kogu aeg jõusaalis käinud ja mingil ajal hakkas Eike kaasa tulema, sest ta ei tahtnud üksi kodus olla. Jõusaalis käimegi nüüd juba aastaid koos. Jooksma hakkas ta nii, et kutsusin suvekodu juures ta endaga kaasa. Kõigepealt pool kilomeetrit metsani ja tagasi, siis kilomeeter suure kivini ja tagasi, siis neli kilomeetrit randa ja tagasi,” räägib Ergo. Eike lisab, et jooksmine hakkas talle meeldivana tunduma umbes viiendal korral. Nüüdseks on ta jooksnud neli maratoni ja hulgaliselt lühemaid distantse.