Selleks oli mitu põhjust. Esiteks olin ma Eesti elust ja siin olemisest väsinud. Tundsin, et mul on patarei täiesti tühi. Lisaks olime elukaaslasega varem Balil käinud. Esimesel korral sattusime turistikohtadesse, aga aimasime, et seal on veel midagi ägedat peidus, see jäi kripeldama. Kolmandaks oli meil sündinud laps ning tema riietamisest ja haigustest oli kõriauguni. Tahtsime seigelda ja tõestada, et ka lapsega on võimalik reisida ning elu läheb alles siis ägedaks, mitte pole läbi. Neid asju oli palju, mida seal teha soovisin – end ravida, puhastada ja natuke mõtlemist muuta.

Kas olid ka varem sellise endasse vaatamise ja ravimisega tegelenud?

Ma olen enamiku asju enda peal ära proovinud, alustades ayahuasca tseremooniast ja igasugustest ravitsejatest, kuni selleni, et olen püüdnud mõttejõul hambaauke kinni kasvatada. Tahtsin Balile minna, sest seal on see päris – ravitsejad ja nõiad, kõik põhineb usul ning ma tahtsin proovida, kas see on nii, nagu räägitakse.

Kuidas sa otsustasid, mida Balil ette võtta?

Balil on väga palju go with the flow suhtumist. Ma võin lubada, et kui teed Eestis Bali reisi plaanid ära, siis kõik läheb teisiti. Läksime sinna ja kulgesime, vaatasime, kes meie teele satub. Järjest hakkasid tulema nõiad ja ravitsejad. Enamik tööd tegin seal aga iseendaga ja ise. Kui oled tugeva iseloomuga, on minu meelest võimalik sama teha ka Eestis. Enda puhastamiseks ei pea retriiti sõitma ja tuhandeid eurosid maksma. Eestis on aga raskem, sest siin on ahvatlused ja sõbrad, pere, kohustused.

Millised eelteadmised endaga tegelemiseks olema peaksid?

Meil elukaaslase Mariga ei ole näiteks telekat ja me ei kuula raadiot, neist tuleb liiga palju müra. Alustasime sellega Balil ja vaigistasime kõik teised hääled. Ma ei saa aru, kuidas suudetakse üldse midagi enda jaoks teha, kui oled päev otsa tööl ja siis vaatad telekat. Millal siis see aeg on, kui sa ennast kuulad?