.
Arhitekt Ahti Sepsivart (27) tabasid sõjaväes kodu- ja armastuseigatsus. Negatiivsus temas üha süvenes, aga lõpuks leidis ta pääsetee, kuidas oma sisemistest hädadest lahti saada. Tema loo vahendab Inga Raitar.

Enne sõjaväge õppisin Tallinna Tehnika­ülikoolis rakendusarhitektuuri. Elasin tavalist tudengielu, olin rõõmus, aktiivne ja loominguline. Olin 20, kui saabus kutse armeeteenistusse. Kuigi mitmed tuttavad püüdsid sellest hoiduda, siis mina tahtsin minna, sest mõlemad vanemad vennad olid teenistuse läbi teinud. Olin väga armunud, uskusin, et sõjavägi meie head suhet ei mõjuta.

Esimene nädal armees meeldis mulle, polnud koduigatsust ega halbu mõtteid. Siis aga hakkasid asjad muutuma – tekkis kodu- ja armastuseigatsus. Pea iga päev mõtlesin, millal see läbi saab, millal minema pääsen. Keegi polnud minu vastu negatiivne ega vägivaldne, ometi hakkas nende kaheksa kuu jooksul kõik allamäge minema. Alguses hindasin psühholoogilistes testides kõike korralike punktidega: tuju, motivatsiooni jms. Siis muutusid hinnangud järjest negatiivsemaks.

Väliselt näis kõik olevat hästi – tervis oli hea, keegi ei ahistanud. Tagantjärele saan aru, et ma polnud iseendana paigas. Minu heaolu oli tingimuslik, välised olud määrasid minu enesetunde. Olin õnnelik, kui sain olla kodus, kus kogesin armastust ja tähelepanu.

Sisemine tühjus

Perega tekkisid arusaamatused ja suhtes ka – see lõi väljapääsmatuse tunde. Sõjaväes olin nagu karbis, mu aeg oli planeeritud ja ma ei saanud tegeleda muude probleemidega. Tajusin, et ma ei kontrolli enam olukorda ega suuda suhteid hoida. See ei rahuldanud mind, tekitas negatiivsust, ängi, ärevust ja hüljatustunnet.

Tunnetepundar, mida ma omal jõul harutada ei osanud, viis täieliku eluisu ja elurõõmu kadumiseni. Kaheksa kuud lootsin, et kui saan sõjaväest välja, läheb kõik korda – tegelikult tekkisid hoopis väsimus ja apaatia. Pääsesin koju, kuid ei tahtnud kedagi näha.