Looduslik valik

Pean end nüüdsel ajal loodusearmastajaks. Mulle meeldib viibida värskes õhus, ehkki tegelikult ma sinna teab kui sageli ei satugi. Varem ma säärane loodusesõber polnud. Õieti ei mõelnudki looduse peale – enne kui alles kümmekond aastat tagasi.

Ehkki elasime samamoodi Silicon Valleys, asus mu lapsepõlvekodu metsaga kaetud mägedes, lähimast linnast umbes 10minutilise autosõidu kaugusel. Meid külastasid kõikvõimalikud metsaelanikud, nagu rebased, hirved, koiotid, vutid, metskalkunid. Kui meil lapsepõlves igav oli, siis sumpasime koos õega läbi võsastike ja ronisime maja ümbritsevate mägede otsa. Siiski pidasin Californiat koledaks ja kõrbekuivaks kohaks. Käik lähimasse kaubamajja huvitas mind märksa enam kui looduse uurimine.

Ka Eestis ei pööranud ma maastikule suuremat tähelepanu. Esmalt jättis see mulle väga rohelise ja väga lameda mulje, siis väga valge ja väga lameda mulje. Olin elanud paigas, kus leidus vähemalt üks mõõduka kõrgusega mägi, ükskõik mis suunas ka vaadata. Eestis mõjus üsna heidutavalt näha kõikjal vaid taevast. Kui Silicon Valley on poolkõrb, siis Eesti on poolraba, ja ka see ei äratanud erilist vaimustust. Pidasin ennast linna­tüdrukuks, tahtsin olla duširuumidele, kauplustele ja melule nii lähedal kui võimalik.