Mägede nautijad
See ei pidanud ju niimoodi minema! Oma teisel reisil mägedesse tegime lolluse ja kartsime elu eest.
Esimest korda “päris” mäe otsa ronimine jättis meile petlikult lihtsa tunde. See juhtus 17. augustil 2008, kui mu abikaasa Ingridil oli 37. sünnipäev ja ta soovis teha midagi teistsugust. Viibisime koos kahe pojaga parajasti Baierimaal ja pähe tulnud variantidest valis Inx mäkke tõusmise. Mägesid ju Eestis pole.
Enne seda olid meie kõrgemad “vallutused” Suur-Munamägi (318 meetrit merepinnast) ja lätlaste Gaiziņkalns (312 meetrit). Tookord Saksamaal polnud meil kaasas mitte mingit erilist matkavarustust ning noorem poeg oli veel nii väike, et soovis aeg-ajalt, et tassiksin teda kukil. Seetõttu valisime leebe tipu – 1651 meetri kõrguse Kreuzecki, mis kõrgub Garmisch-Partenkircheni külje all ja kus 1936. aasta olümpiamängude ajal toimus kiirlaskumise võistlus. Toda puude varjus kulgevat suusarada pidi liikuma hakkasimegi. Lai trass meenutas heinamaad, mis metsa vahel üles vonkles.
Me ei pidanud isegi eriti punnitama. Kreuzecki tipus võtsid meid vastu päike ja alpiaas, kust korjasin sünnipäevalapsele 37 lille. Tagasi parklasse sõitsime suusatõstukiga – hiljem oleme korduvalt kogenud, et allaminek on märksa raskem kui ülesronimine, sest jalad saavad laskudes rohkem vatti. Seetõttu tasub alla minna sinka-vonka: laskumisnurk on siis väiksem.
Järgmisel korral, juunis 2011 Andorras saime aga oma vitsad kätte.
