Rännak terapeudiks saamiseni
Janika Vaikjärve (44) teavad paljud ennekõike reisikorraldaja ja matkajuhina. Oma rännukihust ajendatuna on ta kirjutanud ka raamatuid, ent tema põhitööks on praegu põnevad teraapiad.
Janikaga koos on matkanud sajad inimesed, seljakott seljas, maailma eri paigus – nii Aafrikas, Aasias kui ka Ameerikas. Ta ise on käinud 80 riigis ja jõudnud kaheksal korral Kilimanjaro tippu. Reisimine on naisele palju enamat kui pelk elamuste otsimine ja seiklemine. Pigem on see igapäevastest piiridest väljumine ja enese avamine uutele võimalustele, mida koduses rutiinis iial ei juhtuks. “Tavatrajektooril kulgedes blokeerime ajus need võimalused lihtsalt ära. Näiteks valgusfoori all istudes ei pane me sageli tähelegi, kes istub kõrvaloleva auto roolis. Äkki on seal keegi, keda sa just vajaksid? Reisil vaataksid ta poole, koduteel aga mitte, sest enda “mull” piirab taju ja nägemist,” arutleb Janika.
Ta on sageli kogenud, et matkale või lihtsalt teise linnagi minnes hakkavad kohe asjad juhtuma, sest sa oled võõras keskkonnas ega tea, mis ees ootab. Nii nagu sündis eelmisel suvel tema endaga, kui Janika otsustas ihuüksi ette võtta 375 kilomeetri pikkuse matka Oandust Iklasse. Ta tahtis omal nahal järele proovida, kas matkarada on hästi märgistatud, et siis kutsuda siia ka enda loodud ülemaailmse virtuaalse matkaklubi Ladies Trekking liikmed.
“See oli minu elu kõige raskem matk,” tunnistab Janika ja selgitab: “Kui sa lähed grupiga ja keegi on täiesti läbi, siis teised ikkagi oskavad motiveerida. Kui sa lähed ihuüksi, pole sul mitte kellelegi lõkkeplatsi ääres öelda, et pane telk täna ise üles, ma lihtsalt ei jaksa. Sa võid mediteerida, aga lõke ei lähe ise põlema. Pead endas üles leidma viimase tahtejõuraasu, et asi ära teha.”
