Äkki ma ei saa hakkama, ütlen midagi valesti, teised näevad, kui loll ma olen… Kuidas tekib sotsiaalfoobia? Ave lugu

Kuuldavasti on Jaapanis inimesi, kes pole suhtlemishirmu pärast kümme aastat kodust välja tulnud. Ka Eestis on neid, kelle elu piiravad koduseinad. “Pool elu on möödas ja ma pole elama hakanudki,” ütleb Ave (41), kes kannatab sotsiaalfoobia all.

Kujundamise ja tootefotograafiaga tegelenud Ave on enda sõnul professionaalne vältija. Elu inimeste keskel on talle koormav ja kui oleks vähegi võimalik, siis elaks ta maal metsa sees ega suhtleks kellegagi. Aga sellist elu ta elada ei saa ja vastumeelselt tuleb tal kodust ikkagi aeg-ajalt väljuda. Seda teeb ta vaid hädavajadusel ning valib kohti, kust saaks kiiresti lahkuda. Ta jälgib kogu aeg, et tema seljatagune oleks vaba, kui istub, siis alati servas. Ave eelistab poode, kust saab ise kõik asjad küsimata kätte.

Selliste piirangutega elades on Ave arendanud täiuslikkuseni välja uusi oskusi – näiteks on tal sellised GPS-kaardid, et ta ei pea kunagi teed küsima. Kui aga sõber pakub, et sõidetaks tema GPSi järgi, on Ave teovõimetu. “Mul jookseb kuul kokku, ma ei saa kuhugi sõidetud. Mul on tunne, nagu annaksin end tema meelevalda...

Ave mõtleb oma tegevused nii põhjalikult ette läbi kui võimalik. Kui mingil põhjusel tuleb kellelegi helistada, on asi päris hull...

Ave lugu loe edasi juba artiklist. Mis häirega täpsemalt tegu, mis on selle sümptomid ja tekkepõhjused ning kuidas toimub ravi, seletab lahti kliiniline psühholoog Kirsti Akkermann.