.

Hoolimata pereelu alustamise viisist ja oma vanusest sel ajal, tunnen, et mu isiklik elu on lõpuks paika loksunud. Ehkki mu pereliikmed on vahetevahel parajad tõprad, armastan ma neid kõiki. Arvan, et kärgpere kohta oleme üsna hästi hakkama saanud. Lapsed kisklevad nagu päris õed-vennad, Ruben ja mina muretseme võrdselt teineteise laste hinnete pärast ja me teame, kes mida süüa armastab. Väldin teadlikult enda võrdlemist teistega, sest see on kindlaim viis masendusse langeda, aga kui vaatan teisi peresid meie ümber, pole me neist kahtlemata halvemad. Oleme natuke tüsedad ja valjuhäälsed, pole rikkad ega sõida parimate autodega ning me kõik võime ärrituda ja üksteise peale karjuda. Minu meelest oleme natuke veidrad, aga kõigile meie peres meeldibki veider olla. Meie elu ei ole instagramilikult piltilus, aga selles on rohkesti armastust.

Olen endale alati perekonda tahtnud, aga kui sain üha vanemaks ja asjad läksid muudkui halvasti, mõtlesin, et ilmselt pole elu seda mulle määranud. Nüüd olen sõna otseses mõttes perekonnast ümbritsetud. Jah, vahel tahaksin nad maha jätta ja uue identiteediga kuhugi põgeneda, ent püüan siiski nautida ja hinnata kõiki hetki, isegi kui need ei kõlba kuskile.