Uued algused – karta või tervitada?

Mõni inimene kõnnib terve elu otsekui sirget joont pidi, teine aga teeb iga natukese aja tagant käänakuid. Kuidas need kurvid alguse saavad?Kolm naist räägivad oma elupööretest. Kõigi jutust kumab läbi mõte: ära karda, kuula oma südant, mine vooluga kaasa ja võta võimalused vastu!

Selged äratundmised

Deivi Org ehk kunstnikunimega Monica del Norte (48) elab juba aasta Räpina lähedal talus, kuhu kolis pärast seitsetteist aastat Hispaanias. Monica elu on olnud täis otsinguid. “Paigalseis ei sobi mulle üldse! Piltlikult öeldes olen valmis pigem kaljult alla hüppama kui tuldud teed tagasi minema,” ütleb ta.

Oma olulisi äratundmisi mäletab Monica detailide, lõhnade ja emotsioonideni välja. Näiteks oma kiriku leidmise lugu: “Olin 17, elasin üksi Tartus ja otsisin oma kohta elus. Hakkasin seda otsima kirikutest, sest mind huvitas vaimulik rahvalaul. Mäletan sooja maipäeva, kui käisin Tartu Sõbra tänava baptisti kirikus –
päike paistis, laulud olid ilusad. Teenistus lõppes, kõndisin mööda tänavat ja aia ääres õitsesid võililled. Kummardusin ja nägin nende jumalikku ilu. Tundsin, et midagi läks sel hetkel paika. Samal õhtul läksin katoliku kirikusse ja leidsin sealt tuttavad muusikud. Sinna ma jäingi.”

Samasugune on lugu Hispaaniaga. “1996. aastal käisime esimest korda bussireisil Hispaanias. Niipea kui buss Hispaania piiri ületas, tundsin, et olen kodus. Sõnulseletamatu äratundmine, kuni selleni välja, et rühmajuht oli veendunud, et ma oskan hispaania keelt. Ei osanud ma seda siis sõnagi. Ometi tundsin maa ja rahvaga sellist sidet, nagu ma Eestis pole kunagi tundnud,” meenutab Monica.