Liis Müürsepp Kristjan Järv
Suur osa meie toidust on magus, sest sisaldab kas looduslikke suhkruid või on seda maitse parandamiseks magusaga “tuunitud”. Terviseteadlike hulgas levib aina enam trend, et suhkru tarbimist vähendatakse tunduvalt või üritatakse see lausa nulli viia.

Võitlus liigse suhkruga ei ole lihtne, sest toidu­ainetootjad on äärmiselt osavad peitma seda isegi näiliselt tervislike toitude sisse. Liis Müürsepp (34) nägi paar aastat tagasi silmi avavat “Suhkrufilmi”, mis just sellest kibedast tõest räägibki: isegi kirjade järgi tervislikku toitu tarbides pole mingi kunst päeva jooksul 40 teelusikatäit suhkrut ära süüa. Seda on viis korda rohkem, kui soovituslik norm täiskasvanud inimesele ette näeb.

“See film pani mind mõtlema. Mõistsin, et suhkur on hävitanud mu hambad, ja taipasin, et just magusaga liialdamine võib olla põhjus, miks nahk on pidevalt korrast ära. Alustasin sellest, et ei lisanud kohvile enam suhkrut. See oli raske, olin ju harjunud kohvi suhkruga jooma. Vähendasin kogust vähehaaval,” meenutab Liis. Ta polnud küll varemgi eriline magusasõber, küll aga tarbis kõike, mille järele isu oli. Muidugi ka peidetud suhkrut sisaldavat kraami, nagu näiteks krõpsusid, saia, kastmeid, jooke. “Hakkasin lugema silte, sööma teistsugust saia, jälgisin jookide suhkrusisaldust. Loobusin lisatud suhkrutest ehk nendest, mida tootes naturaalselt ei esine.”

Liis koges võõrutusnähte. “Umbes kaks nädalat vaevasid mind tohutu energiapuudus ja peavalud,” ütleb ta. Nüüdseks on kogu Liisi menüü muutunud ja ka mõru kohvi joomisega on ta harjunud. “Magusatest jookidest oli raske loobuda, kuid vedelikud on tõepoolest väga salakaval värk. Samuti töödeldud toidud. Praegu söön enam värvilist ja toorest kraami, liha ja rasva. Kui tuleb magusaisu, võtan puuvilja. Kui vahel sööngi magusat rohkem, siis keha tunneb seda kohe ja ka nahk näitab seda välja.”