Kindlasti ei tohiks vananemine tähendada allaandmist elule. Võtame või vanuse 50, mil statistiliselt on elada veel vähemalt 20 aastat. Enamikul meist kõvasti rohkemgi. Kui palju toredat, ootamatut ja elule värvi andvat on juhtunud viimase kahekümne aasta jooksul! Miks peaks järgneval vähem sündima?

Seekordsesse ajakirja on leidnud tee inimesed, kelle eneseületuseni ei küüni ilmselt paljud. Multiskleroosiga Ain, kelle söakus ja oskus läbi musta huumori prisma haiguse üle nalja heita on hingemattev. Loed, naerad ja taipad siis, et asi on naljast kaugel.

Teine on alpinismiga tegelev Katrin Merisalu. 50aastane kolme lapse ema, keda üsna hiljuti nakatas eluohtlik kirg. Kõrgmäestikualpinismi igapäev on võitlus loodusjõududega, mis on sinust alati mäekõrguselt üle. Laagrielu osa on helikopteri tiibade plap-plap-plap. Inimesi viiakse ja tuuakse, mitte harva raskelt vigastatult või hoopis… Lugupidamisega kergitan kujuteldavat kaabut ka Katrini lähedaste ees.

Eks inspireerijaid ole ajakirjas mitmeid: Peeter, keda jooga prakti­seerimine õpetab ennast tundma, või Triin, kes on võtnud kaalus alla
28 kilo – kel vaja, tehku järele! Mulle aga jättis sügava mulje ka Maarika lugu. Ta vahetas töökohta ja hakkas sportima, sel suvel osales meie ajakirja palvel kõnni- ehk elamusmaratonil. Kõige suuremaid elamusi pakub loodus, kuhu ei satu auto ega jalgrattaga. Ja Maarika on nii hakkamist täis!

Otsi sinagi sügisesi elamusi!