Jalgpallisõbrad teavad kindlasti A Le Coqi Löögirühma nimelist trummikollektiivi, mida Ahven veab ning mis koondisemängude eel ja vaheajal alati oma rütmidega staadioni kajama paneb.

Seljakotis vaid trummipulgad ja pall

„Noorena tegelesin eri spordialadega, kuid kõige rohkem paelus mind jalgpall. Vanemad panid mind ka rahvatantsuansamblisse Sõleke, millega kaasnes huvitaval kombel väga lai spekter erinevaid füüsilisi tegevusi. Laagrites mängisime kõiki maailma mänge ja kuna seal oli tõsisemaid jalgpallihuvilisi, hakkasime mõne sõbraga käima spordisaalis jalgpalli mängimas,” meenutab Ahven noorusaega.

Pallimänguga spordihuvilised noored poisid toona ei piirdunud, julgelt mindi sisse ka jõusaali uksest, kus isekeskis õpiti ära erinevad harjutused, ja niimoodi tegutseti aktiivselt mitu aastat. „Pidevalt olid randmed kipsis, aga rõõmu oli palju. Nagu mu naine ütleb, siis mul olid toona seljakotis ainult trummipulgad ja jalgpallipall,” naljatab Ahven oma sporditausta üle.

Jooga ja poks

Kuna mees paindub enda sõnul sama palju nagu rehavars, siis on plaanis hakata tegelema joogaga, mida ta sai hiljuti proovida ühes trummimängu töötoas. „Kuna tahan ka vanas eas ise tossupaelu kinni siduda, siis jooga võiks olla see, mis minu graafikusse sobib.”
Seni on Ahven vormi hoidnud kodustes tingimustes keharaskusega tehtavate harjutustega, mis on üle võetud poksitreeningutest. „Iga treener muidugi ütleks, et näiteks mu seljalihased on arenenud sama hästi kui ühel keskmisel kalmaaril. Ehk siis kindlasti võiks rohkem neid asju teha,” muigab mees.

Poksihuvi aitab Eestis olles rahuldada Liivalaia tänaval asuv poksiklubi Kalev, kus aktiivselt käib harjutamas Ahvena vanem poeg. „Selle klubi eestvedaja Tõnis Grinkin on heas mõttes süüdi selles, et poks ei mõju mulle ja minu lähedastele inimestele vägivallatsemisena, vaid on selline härrasmeeste sport, kus treeningtiimis on väga palju soojust.”