Dr Helen Stimmer Foto: Merimetsa HK
Hirm hambaarsti ees on väga sageli esinev probleem. Uuringud näitavad, et see mõjutab 13–24 protsenti inimestest kogu maailmas. Samas mängib suutervis väga tähtsat rolli inimese üldtervises ja kui hirmu pärast jätab hambaarsti juurde tulemata iga neljas inimene, siis peaks sellele probleemile rohkem tähelepanu pöörama.

Mõni inimene on ärevuses, kui peab hambaarsti juurde minema, ja see on normaalne. Aga mõni tunneb nii suurt hirmu hambaarsti külastuse ees, et jõuab sinna alles juhul, kui hambavalu on väljakannatamatu või lööb välja mingi tõsisem põletik.

Ärevust põhjustab tavaliselt teadmatus, mis visiidil ees ootab.

Hirm on spetsiifilisem. Tavaliselt tuntakse hirmu siis, kui on mälestus halvast kogemusest. Näiteks hirm süsti või valu ees.

Foobia on ebaratsionaalne ekstreemne hirm, mis on nii suur, et inimesel võib igasugune hammastega seotud teema või hambaarsti nägemine paanikahoo põhjustada. Tihti pole siis inimesed aastakümneid hambaarstil käinud ja väldivad seda isegi valu korral.

Sagedasemad hirmud või ebameeldivad aistingud, mis on seotud hambaraviga:

  • hirm süstimise ees,
  • puurimise hääl,
  • valu protseduuride ajal,
  • klaustrofoobiatunne hambaarstitoolis olles,
  • lämbumisehirm,
  • häbitunne.


Inimene tunneb häbi oma hammaste pärast ja kardab, et hambaarst hakkab loengut pidama ja teda noomima. Hea hambaarst kindlasti kedagi häbistama ei hakka ning oskab viisakalt ja sõbralikult probleemsetele kohtadele tähelepanu juhtida.

Kurb lugu kogu asja juures on see, et oma hirmusid peegeldame me tahes-tahtmata ka oma lastele.

Lapsel, kel pole hambaarsti juures käimise kogemust, kuid kes kardab juba ette, on oma hirmu saanud vanematelt või ühiskonna üldisest suhtumisest hambaarstidesse. Siiani kuulen inimesi ütlemas, et hambaarstid on ühed hirmsad inimesed, kellele meeldib inimesi piinata. Kust selline arvamus tuleb? Ilmselt on see pärand ajast, mil valuvaigistavaid süste ja patsiendisõbralikku suhtumist tähtsaks ei peetud. Tänapäeva meditsiin ja eriti just hambaravi (tehnika, kogemused, koolkond) on selle aja jooksul tundmatuseni muutunud.

Minu meelest on hambaarstid missioonitundega empaatilised ja toredad inimesed, kes tahavad vaid inimesi naeratamas näha.

Kuidas hirmuga toime tulla?


Kartust ja hirmu hambaarsti külastuse ees ravib kõige paremini sinna minek, mitte olukorra vältimine. Pidev ebameeldiva olukorra edasilükkamine pigem süvendab hirmutunnet ja muidugi ka hambaprobleeme.

Hambaarsti juures tuleks käia regulaarselt vähemalt kord aastas, kui hambaarst ei ole soovitanud teisiti. Selle aja jooksul ei teki üldiselt suus nii suuri muutusi ning kui kõik on kontrolli all, siis on ka visiit lühem ja kergem.

Tuleks muidugi leida hambaarst, kes on oma töös pädev ja asjalik, kuid lõpuks taandub kõik inimese iseloomule ning sellele, kui hästi keegi oma hambaarstiga kontakti leiab. Mõni oskab väga kergelt vaba õhkkonna luua ja nii hajub hirm kiiresti. Tuleks leida just endale sobiv hambaarst, kelle kätte end usaldada.

Oma murest tasuks rääkida hambaarstile ja tegelikult võiks juba arstiaega broneerides administraatorile teada anda, et kardate, ning siis saab arst visiiti vastavalt planeerida.

Kui pole väga ammu hambaarsti juures käinud ning hirm halvab, võiks esimene visiit olla lihtsalt kabineti ja arstiga tutvumine. Seejärel võiks alustada kergematest protseduuridest.

Enne hambaarstivisiiti on võimalik kasutada rahusteid. Kuid kuna mõnel inimesel avaldub rahusti toime kohe ja mõnel alles poole tunni pärast, siis võib olla keeruline visiiti planeerida.

Hambaarsti juurde minekuks võib kaasa kutsuda hea sõbra või lähedase isiku, kelle juuresolekul tunnete end turvaliselt. See võib aidata esmasest hirmust üle saada ja kui hambaarstiga klapite, siis ongi hirm seljatatud.

Julge pole mitte see, kes midagi ei karda, vaid see, kes oma hirmust võitu saab. Tule Merimetsa Hambakliinikusse, saame koos hirmust üle!