.
Aktiivsele eluviisile pööratakse üha enam tähelepanu. Äärmused ei ole aga kunagi head ja kui trenn muutub kinnisideeks, on õnnehormoonide asemel tulemuseks hoopis midagi muud.

Spordiklubi MyFitness personaal- ja rühmatreener Talis Ponna kaitses hiljuti bakalaureusetööd teemal “Treeningsõltuvus kui potentsiaalne ohutegur Eesti tervisesportlaste seas”. Tema hinnangul on trenni­sõltuvust Eestis vähe uuritud, aga teadlikkust tuleks suurendada. Oma töös keskendus ta nii jõusaalis kui ka rühmatreeningutes käivatele harrastajatele, kelle puhul võis täheldada treeningusõltuvust. “Näen spordisaalis töötades inimesi, kes seal justkui elavad.” Väljavalitud viis naist ja viis meest olid huvitatud uurimusega seotud intervjuudel osalemisest.

Sõltuvuse tuvastamiseks ja hindamiseks kasutas Talis küsimustikku, mis koosneb seitsmest kriteeriumist ja 21 väitest igapäevaelu ja harjumuste kohta. Need aitasid välja selgitada treenija eelistusi, kui on valida näiteks jõusaali või sõpradega kohtumise vahel.

Ajas kasvav probleem

Valitud harrastajate seas esines treeningusõltuvust või selle riski kõigil. “Naised osutusid kõik sõltlasteks ja mehed olid riskigrupis. Kui esialgu arvasid osalejad, et neil sõltuvust ei ole, siis pärast testi ja intervjuud muutsid nad meelt. Küsimused panid neid mõtlema, nad olid ka ise üllatunud.”

Uuringusse kaasatud harrastajad treenisid 1–3, ekstreemsemal juhul 4–5 korda päevas. “Mõned tegid jõusaalis trenni, siis läksid sõpradega rühmatrenni ja tundsid pärast, et ei ole veel piisavalt koormust saanud – ning tegid veel ühe jõusaali­treeningu.”

Sellise trennikoormuse igapäevaellu mahutamiseks eelistati spordiklubis treenimist tööle, puhkusele ja sotsiaalelule. Seejuures ei nimetatud motivaatorina mitte kaalunumbrit, vaid hea enesetunde säilitamist üldisemalt, enesega rahulolu, rasva põletamist, lihastoonuse kasvatamist ja süümepiinade vältimist.