Foto: Einar Ellermaa
„Me jätsime mõlemad päevapealt suitsetamise maha,“ teatavad mu head sõbrad Heli ja Ets, kes on suitsu teinud vähemalt 30 aastat. Olid läbi lugenud Allen Carri raamatu „Lihtne meetod lõpetada suitsetamine“ ja sellest piisaski. „Ära küsi, miks see raamat toimis, aga näed, toimis,“ ütleb Heli, enne kui jõuan midagi küsida. Juba samal päeval otsustan, et teen eksperimendi.


Tõsisemalt mõtlesin suitsetamisest loobumisele siis, kui olin kümme aastat juba tõmmanud. Elasin üheksakümnendate algul mõne kuu Rootsis ja just sel ajal tõusis seal tubakaaktsiis ning sigaretipaki hind seetõttu oluliselt. Mäletan üht raadiosaadet, kuhu inimesed said sisse helistada ja rääkida, miks nad on suitsetamisest loobunud või plaanivad seda teha. Enamik helistajaid tõi põhjuseks suitsupaki liiga kõrge hinna. Mäletan ka enda mõtet selgelt: huvitav, kui kõrgeks peaks Eestis sigaretipaki hind tõusma, et ma maha jätaksin?

Tollest ajast peale on sigaretid mitu korda kallimaks läinud, aga mitte ükski hind polnud minu jaoks liiga kõrge. Mitte et ma rikas oleks, vaid ma suitsetasin millegi muu arvelt.

Kui mul oli suitsetaja staaži paarkümmend aastat, mõtlesin tõsiselt, et võiks ikka päevast kogust vähendada. See tähendab, et mitte tõmmata pakk päevas, vaid näiteks 10 sigaretti või veelgi vähem, kui suudan. Arvutasin ühe sigareti hinna ja päeva lõpus panin selle raha, mis jäi kulutamata, hoiukarpi. Nagu öeldud, oli määraks terve pakk. See süsteem toimis mõne nädala nii ja naa, aga raha kogunes karpi liiga vähe ega olnud motivaatoriks.