ALUSELINE toitumine – kiirtee hea enesetundeni
Enne 40. eluaastaid mul kõrvetisi ei olnud. Välja arvatud siis, kui lapsi ootasin, kuid see käib teatavasti raseduse juurde. Korraga hakkasin aga märkama, et suve hakul ja vastu talve pidin teatud toitudega piiri pidama, et kõrvetistest pääseda. Kui vähendasin kohvijoomist ja maiustamist, tõmbusid need mõneks ajaks tagasi. Niipea kui algas suvine grillihooaeg, olid kurjad kõrvetajad taas söögitorus platsis. Lisaks panin tähele veel üht huvitavat seost. Kui mu elus oli olnud pikemat aega kiirem tempo ja pingelisem periood, tõi ka see kõrvetised peidust välja.
Kui gastroenteroloog mulle poolteist aastat tagasi järjekordse koguse kõrvetisevastaseid tablette välja kirjutas ja lohutas, et väga paljud elavad mao ülehappesuse ja kõrvetistega, et selle vastu polegi kestvat tulemuslikku ravi, lõi minus välja trots. Mis mõttes ei ole võimalik elada ilma pidevalt ravimit võtmata?
Keha happesus – hädade algus
“Kõik algab toitumisest!” vasardas mu peas. Asusin raamatutest ja internetist uurima, kuidas toituda nii, et mao happesus normi saada. Lugesin, et kõrvetised on sageli seotud vanusega – sündides on inimese veri aluselisem, vananedes muutub aga happelisemaks. Teiseks sain kinnitust sellele, et mida rohkem on laual liha, nisujahutooteid, riisi, suhkrut, alkoholi, kohvi ja töödeldud toitu, seda “happelisemad” oleme. Ja kolmandaks – peale ebatervisliku toitumise põhjustab keha happesust ka stress.
Keha happesus on omakorda soodne pinnas kõrvetiste, väsimuse, iivelduse, ülekaalu, pea-, liigese- ja lihasevalude tekkeks. Lisaks põhjustab happesus allergiaid, neeruprobleeme, liigset higistamist, tselluliiti, kortse, seenhaigusi, aknet, rahutust. Raskematel juhtudel võivat see välja viia isegi depressiooni, astma ja infarktiohuni.
Saamaks täpselt sotti, mis toiduainetest on aluselised, mis happelised, soetasin endale mõne aasta eest eesti keeles ilmunud raamatu “Ausalt tervislik. Aluseline toit sinu tervise heaks!”, mille üks autoritest on Inglismaal tunnustatud toitumisterapeut Vicki Edgson. Sellest sain teada, et tegelikult ei tähenda aluseline toitumine sugugi seda, et sööme ainult seda, mis moodustab maos aluselise keskkonna, vaid seda, et kolm toiduainete gruppi – valgud, rasvad ja süsivesikud – peavad olema tasakaalus. Pidevalt happelisi jääke tekitavaid toite tarbides pannakse lisakoormus maksale ja neerudele, mis vajavad suuremat hulka mineraalaineid, et happesust neutraliseerida.
Raamatust sain vastuse ka mind juba mõnda aega vaevanud probleemile. Selguski, et kõhupuhitust ja gaase tekitavad just happelisi jääke sisaldavad toiduained, aluselist toitu süües kaovad need sümptomid aga iseenesest. See oli lisaks kõrvetistest vabanemisele veel teine mõjuv põhjus muuta mõneks ajaks oma toitumist.
Mis on aluseline?
Menüü saab muuta tervikuna aluselisemaks väga lihtsal moel: süüa tuleb rohkem aluselisi jääke tekitavaid toiduaineid. Neid on kahesuguseid: ühed on juba algselt aluselised, teised tekitavad aluselisi jääke pärast suus, maos ja peensooles erituvate seedeensüümidega töötlemist. Viimased on näiteks sidrun ja laim, mis suus on hapud, kuid maos loovad hoopis aluselise keskkonna.
Kuldreegel on see, et kõik taimsed toiduained – köögiviljad, eriti kaunviljad, ja mõned puuviljad, pähklid, seemned ja täisterad – sisaldavad hulka aluselisi mineraalaineid ja muudavad toidu seega aluseliseks. Seevastu loomsed toiduained, töödeldud ja praetud road ning kofeiin moodustavad happeid.
Keha neutraalne pH on 7, sellest väiksem number tähistab happelisemat ja suurem number aluselisemat keskkonda. Ideaalne, aluselist keskkonda peegeldav pH kehas on 7,3–7,45. Ostsin apteegist lakmuspaberit, et igal hommikul oma sülje happesust mõõta. Etteruttavalt ütlen, et kui esimestel päevadel aluseliselt toitudes oli mu sülje pH 6, siis kahe nädala pärast juba 7 ning kuu aja pärast 7,6.
Alustasin päeva sidrunivee joomisega. Ka hommikusöök sai uue näo: juustuga röstsaia asemel sättis end taldrikule tatraleib avokaadomäärde ja tomati-küüslaugusalsaga. Kohvist, mis on aluselise toitumise korral ilmselgelt kurjast, ma siiski päriselt loobuda ei suutnud, kuid tasakaalustasin seda suure koguse vahustatud vanilli-sojapiimaga. Lõuna- ja õhtusöögimenüüd ma eriti muutma ei pidanud, sest olen alati olnud kasin veise- ja sealihasööja. Muutsin lihtsalt veidi toidu tasakaalu: kana- või kalatükikese kõrvale tõstsin veelgi suurema portsu värsket salatit ja hautatud juurikaid. Uuteks lemmikuteks kujunesid suure aluselisusega punapeet, lillkapsas, brokoli, porru, redis, suvikõrvits, lehtpeet ja lehtkapsas. Värske tomat, kurk ja Hiina kapsas jäid endiselt salatimenüüsse, kuid uue avastusena lisandus melon. Piimatooteid pole ma kunagi väga palju tarbinud, kuid kohupiima ja kodujuustu siiski. Need kadusid mõneks ajaks toidulaualt.
Põnevad asendused
Nisujahu asemele tulid tatra- ja kaerajahuküpsetised. Minu juustuarmastuski ei saanud kannatada – avastasin vähem happeid moodustavaid kitsejuustusorte. Varasemad lemmikud – pasta ja valge riisi – vahetasin välja hirsi, odrakruupide ja tatra vastu.
Pähklite ja seemnete sõber olen juba ammusest ajast, kuid vaatasin oma lemmikute nimekirja kriitilise pilguga üle, sest näiteks maapähklid, nagu ka maapähklivõi, on aluselise toitumise korral kurjast, samuti pistaatsiapähklid. Seevastu mandlid, Kreeka pähklid ja kõrvitsaseemned sobivad hästi. Linaseemned, kinoa ja pruun riis moodustavad rangelt võttes küll happelise jäägi, kuid kui süüa neid koos aluseliste toitainetega, siis tänu rikkalikule toitainesisaldusele hoopis aluselise jäägi.
Suhkru ja alkoholi puhul tõmbasin selge piiri – mitte mingil kujul ega koguses! Oma suureks ootamatuseks avastasin juba teisel päeval (esimesel oli kole peavalu, ilmselt madala veresuhkrutaseme pärast), et magusasõltuvusest vabanemine polnudki nii hirmus, kui kartnud olin.
Üllatus oli, kui suurt rolli mängivad aluselise jäägi tekkimisel maitsetaimed. Kõik värsked ürdid, eriti petersell, samuti pipar ja tšilli, mida tihtipeale peetakse kõrvetiste tekitajateks, on hoopis aluselise toitumise abimehed. Nii nagu ka ingver, vürtsköömned, kahvrilaimi lehed, sinepiseemned, kurkum jne.
Kaks aastat nauditavat kogemust
Juba esimesel katsetamisel üllatas mind, kui lihtne ja isegi põnev oli aluselisele toitumiskavale üle minna. Ainus, mille järele neelud käisid, oli jäätis. Selle asemel valisin sügavkülmutatud avokaado-banaanimaiuse. Päris jäätist see küll ei asenda, aga ajab asja ära.
Esimesel korral, aasta tagasi kevade hakul toitusin aluseliselt koguni kolm kuud, et saada lahti helikobakterist (ja saingi!), järgmised kaks korda – eelmisel sügisel ja sel kevadel – piirdusin kuu ajaga, mis läks nagu möödaminnes.
Tänu sellele toitumiskavale on kogu minu aastaringne menüü muutunud palju tervislikumaks. Paljud toiduained, mida ma varem kas üldse või eriti ei tarbinud, on muutunud nüüd meie pere söögilaual igapäevaseks.
Olen kuulnud, et aluselist dieeti soovitatakse sageli ka detoksdieedina, just selle ohutuse pärast mõne äärmusliku puhastuskuuriga võrreldes. Ma ei julgeks seda enda puhul küll otseselt dieediks nimetada, pigem ehk paastuks, kuid tunnen, et organismi puhastavalt ja turgutavalt mõjub see igal juhul. Kui varem olin tihtipeale õhtuks rampväsinud, siis aluselise toitumise ajal ja tükk aega pärast seda püsin erksana hilisõhtulgi. Pereliikmed on märganud, et selline toitumine on teinud mind rahulikumaks ja rõõmsameelsemaks.
Minu enda jaoks on kõige olulisem see, et üle poolteise aasta pole ma pidanud võtma maohappe neutraliseerijaid ja kõhupuhituski on peaaegu unustatud. Kui see taas kipub endast märku andma, siis tean, et on aeg teha üks aluselise toitumise kuur.
Aluselise toitumiskava 80 : 20 printsiip
Ketlin Jaani, toitumisnõustaja:
“Aluselise toitumiskava puhul võiks taimetoidu ja loomtoidu vahekord olla 80 : 20. Viiendik toidust peaks olema kindlasti loomset päritolu, sest organism ehitatakse üles eri toitainetest ning osa neist on taimetoidust keeruline kätte saada. Kindlasti ei tohiks menüüst päris välja jätta nn happelist jääki tekitavaid tervislikke toite – teravilju, muna, kala. Nii ei jää organism millestki olulisest ilma. Seejuures on tähtis süüa võimalikult erinevaid taimseid toiduaineid. Pikemaajalise aluselise toitumise puhul tuleks siiski käia end aeg-ajalt arsti juures kontrollimas, et hinnata, kas organism on saanud kätte kõik vajalikud toitained. Taimetoidurohke menüü iseenesest ei tohiks olla vastunäidustatud kellelegi, kui just pole mõne konkreetse aine suhtes allergiat, talumatust või tundlikkust. Suuremale taimetoidu tarbimisele üleminek puhastab organismi ja mõjub positiivselt enesetundele.”
Aluseliselised-happelised
* Väga-väga aluselised toiduained (pH 8,5–9): avokaado, spargel, brokoli, lillkapsas, greip, viinamarjad, lehtkapsas, kiivi, porru, sidrun, laim, melon, ananass, spinat, värske tomat, rosinad, köögiviljamahlad, idandid, petersell, kõrvitsaseemned.
* Väga aluselised toiduained (ph 7,5–8): õunaäädikas, õun, aprikoos, banaan, aedoad, punapeet, kapsas, porgand, seller, datlid, viigimarjad, nuikapsas, lehtsalat, mango, nektariin, papaia, pastinaak, virsik, pirn, värsked herned, paprika, kartul, kõrvits, suvikõrvits, mais, sojakaste, naeris.
* Aluselised toiduained (pH 7): kõik marjad, mandlid, baklažaan, kurk, kirsid, kookospähkel (nii mahl kui ka viljaliha), kitsepiim, sibul, ananass, redis, seesamiseemned, sojaoad, sojapiim, idandid, tofu, äädikas (kõik peale õunaäädika).
* Happelisi jääke moodustavad toiduained, millest tuleks loobuda või siis süüa suurema koguse aluselise toidu kõrvale: sea-, vasika- ja veiseliha, kana- ja kalkuniliha, munad, merekalad, lehmapiim, koor ja juust, nisujahutooted, rukki- ja teraleivad, või, margariin, šokolaad, rafineeritud suhkur, mesi, suhkruasendajad, ketšup, majonees, pakimahlad, kohv, alkohol, tee.
Allikad: www.tervisliktoitumine.ee; Natasha Corretti, Vicki Edgsoni “Ausalt tervislik. Aluseline toit sinu tervise heaks!”.
Allikas: TP 05/2017.
