Patsiendi raviarsti dr Margit Olepi sõnul halvenes noore mehe seisund väga kiiresti, ta sattus pidevalt haiglaravile, lõpuks ta enam haiglast koju ei pääsenudki ning viimaseks õlekõrreks jäi kiire südamesiirdamine. „Kui Eesti patsient on pandud siirdamise hädajärjekorda, siis tähendab see seda, et kui kusagil Skandinaaviamaades leitakse sobiv doonororgan, siis läheb see eelisjärjekorras Eesti patsiendile. Meil vedas väga, sobiv doonorsüda leiti kolme ööpäevaga ja saime patsiendi helikopteriga transportida Helsingi Ülikooli Haiglasse,“ selgitab aastaid südamepuudulikkuse ravi koordineerinud kardioloog dr Pentti Põder, II intensiivraviosakonna juhataja dr Indrek Rätsep täiendab: „ECMO seadmega ei saa inimest väga kaua hoida, sest nädalate vältel hakkavad antud ravimeetodist tekkima tüsistused, mistõttu oli kiire siirdamine eluliselt oluline.“ Patsient on hetkel veel Helsingi Ülikooli Haiglas, kuid saab loodetavasti lähiajal tagasi Eesti arstide järelevalve alla.

Tegemist oli märkimisväärse meeskonnatööga nii siin- kui ka sealpool Soome lahte, mis annab kinnitust, et riikidevaheline meditsiiniline hädaabi toimib ka pandeemia tingimustes.

Hea koostöö Helsingi Ülikooli Keskhaiglaga ning Eesti Haigekassa rahastus on südamesiirdamise ka Eesti patsientidele kättesaadavaks teinud. Suur roll kogu süsteemi ülesehitamisel on olnud dr Günter Taalil, kes on Soome kolleegidega koostööd teinud ja südamesiirdamisi läbi viinud juba 2010. aastast. Valmisolek südame siirdamiseks peab olema nii arstidel kui ka patsiendil ööpäevaringselt. Tegutseda tuleb kiiresti ning väga olulised on lisaks kogenud haiglameeskonnale ka reanimobiiliteenistus, lennusalk ja isegi ilmaolud. Helsingis tehakse aastas üle 30 südamesiirdamise ja valmidus on pidev. Põhjamaade elundisiirdamiskeskusi liitva Scandiatransplant liikmena on võimalused patsiente aidata oluliselt laienenud.