Eesti naised kodus töötamise heast ja halvast: digiinimene küll, aga nüüd sain arvutiküllastuse!

Eriolukord sundis paljud meist koju kaugtööle. Kas venisid sinugi tööpäevad lõputult pikaks ja töö neelas nädalavahetusedki? Kael kippus kangeks jääma, silmad olid õhtuks ekraani vahtimisest krillis ja olemine tujutult ärev? Ehk on sinulgi digimürgitus?

Rahvamuusik ja Mooste rahvamuusikakooli juhataja Krista Sild­oja (47) on digiasjades olnud väga osav. Messengeris ja Facebookis suhtlemine oli tema igapäevaelu osa juba siis, kui ta perega kaugel Islandil elas. Seal oli tavaline, et talvel katkes ühendus naaberkülaga, ning polnudki muud varianti kui suhelda digivahendite abil. “Messenger on ammusest ajast minu töövahend,” ütleb Krista. Ka eriolukorras ei näinud ta alguses tänu sellele midagi erilist – suhtluskanal jäi ju suuresti samaks. Küll aga ei osanud ta arvata, et suhtluspiduriks saavad hoopis lõputud tehnilised probleemid ehk Põlvamaa vilets ja mõnikord olematu internet.

Pärast kaht kuud täielikult kodus töötamist vaatab ­Krista digiasjanduse peale segaste tunnetega. “Ma olen digiinimene, aga nüüd sain täieliku arvuti­küllastuse,” sõnab ta. Nimelt andis Krista pillitunde virtuaalselt ning nendega oli üks igavene häda. “Kui muidu annab toreda pillitunni tegemine sulle emotsioone ja rõõmu, siis nüüd võitled digimaailma tehniliste probleemidega nii palju, et lihtsalt ei jaksa enam. Annad endast kõik, et tund ära teha: räägid valjema häälega, et õpilane kuuleks, teed suuremad žestid, et ta näeks, ja lõpuks ütleb õpilane ikkagi, et ei, ma ei näinud sind, sest mul pilt hangus. Kogu energia läheb pilveteenusesse kaduma ja see imeb tühjaks. Meil ei ole püsivat ja kiiret ühendust ning sinna kogu jõud ja motivatsioon kaobki,” kirjeldab Krista.

On ka muidugi positiivset...

Loe edasi juba artiklist.