Foto: Ruth Mägi / Omamaitse
Õun on meie toidulaual üks tavalisemaid puuvilju, kuid vähesed on teadlikud selle tervist tugevdavatest omadustest. Inglise keeles levinud ütlusel “Üks õun päevas hoiab arsti eemal” võib tõepõhi all olla. Viimastel aastatel on uuritud õuntes leiduvaid polüfenoole ja tulemused on olnud üllatavad. Teadlased on avastanud, et õuntes sisalduvate fütotoitainete jaotus on varem arvatust palju unikaalsem.

Fütotoitained pole küll eluks esmavajalikud ega anna energiat, ent need aitavad vähendada krooniliste haiguste riski. Tõenäoliselt sisaldavad õunad rohkelt polüfenoole selleks, et vilja päikese UVB-kiirguse eest kaitsta. Nimelt on mitmetel õuna koores esinevatel polüfenoolidel võime neelata UVB-kiirgust. Polüfenoolid on otsekui õuna looduslik päikesekreem!

Suur osa õuna polüfenoolidest on antioksüdantsete omadustega. Seetõttu uurivad teadlased nende toimet inimesele. Eriti efektiivselt mõjutavad õunad rasvarikaste rakumembraanide oksüdeerumist. Protsessil on organismis tähtis roll, kuna lipiidide peroksüdatsioon veresoontes on üks võtmefaktoreid arterite ummistumisel, mida tuntakse ateroskleroosi nime all. Mitmete uuringute algsed tulemused osutavad sellele, et õunas peituvad ained vähendavad eri vähivormide riski, eriti käib see soole- ja rinnavähi kohta.

Köögi- ja puuviljade mõju kopsuvähile on palju uuritud ja kõige silmapaistvamat toimet on avaldanudki õunad. Võrreldes teiste viljadega on õuntes sisalduval ainete kokteilil märgatav kopsuvähiohtu vähendav mõju. Teadlased ei ole täpset mehhanismi kindlaks teinud, kuid konkreetsete ainete leidmisel ja eraldamisel võivad need osutuda vähiravimiteks. Loomulikult jäävad kõige tõhusamaks kopsuvähi riski leevendamise meetodiks suitsetamisest loobumine ja passiivse suitsetamise vältimine.

Kiudained ja fütotoitained


Teadlasi on üllatanud ka õuntes leiduvate ainete toime astmale. Arvukad uuringud on näidanud seoseid õunte söömise ja astma tekke vähenemise vahel. Ilmselt peitub jõud puuvilja antioksüdantides ja põletikuvastastes ühendites.

Õunad toetavad südame-veresoonkonna tööd tänu kahele toitainete grupile: vees lahustuvad kiudained (pektiin) ja fütotoitained. Regulaarne õunte söömine alandab nii üldist kolesteroolitaset kui ka LDL-kolesterooli ehk nn halva kolesterooli taset. Mitmetes uuringutes mõistetakse regulaarse tarbimise all vaid ühe värske õuna söömist päevas.

Meie südant ja veresoonkonda võib põletikuliste protsesside eest kaitsta õuntes sisalduv kvertsetiin. Nimelt väheneb pärast õunte söömist C-reaktiivse valgu tase veres. C-reaktiivse valgu mõõtmist kasutatakse põletike avastamiseks organismis. Samasugust tendentsi on täheldatud katsealustel, kes sõid regulaarselt tumedat šokolaadi.

Seos veresuhkruga


Viimasel ajal on hakatud uurima õuna polüfenoolide toimet vere suhkrusisalduse reguleerimisele. Need polüfenoolid on võimelised süsivesikute seedimist ja imendumist mõjutama mitmel moel. Kvertsetiin ja teised flavonoidid takistavad teatud ensüümide toimimist, mistõttu keerulisemaid süsivesikuid lõhustatakse lihtsuhkruteks aeglasemas tempos ning vereringe koormus suhkrute vastuvõtmisel väheneb. Ka vähendavad polüfenoolid glükoosi seedeelundkonnast imendumise kiirust. Insuliin on hormoon, mida on vaja vere suhkrutaseme langetamiseks. Polüfenoolid aitavad pankreasel rohkem insuliini toota, tänu sellele on vere suhkrutase stabiilsem.

Põhjamaiselt vitamiinirikkad


Rahvameditsiinis on õun alati tähtsal kohal olnud. Õunakoorest tehtud teega raviti palavikku, põrnahaigusi, lümfisõlmede põletikke ja suhkruhaigust. Kuivatatud õuntest tõmmis pidavat aitama hingamisteede vaevuste ja kehvveresuse vastu. Suurtes kogustes õunu söödi kõhukinnisuse ja muude kõhuvaevuste korral. Enne suuremat söömingut tasub kõhus ruumi jätta ka õunale, sest see ergutab maomahla ja teiste seedenõrede eritumist.

Õunte keemiline koostis on erinev, kuna maailmas on tuhandeid õunasorte. Põhjapoolsemad sordid sisaldavad rohkem C-vitamiini, seetõttu võib Eestis kasvatatud õunu julgelt vitamiinirohkuse poolest eelistada. Mineraalainetest on õuntes tavaliselt kaaliumi, mangaani, rauda ja magneesiumi. Kasulikke aineid leidub ka koores ja isegi lehtedes!

Õunu on kõige otstarbekam säilitada värskena jahedas ruumis, sest siis jäävad alles kõik mikrotoitained, millest osa võib töötlemisel hävida. Loomulikult on võimalik ubinatest teha kõiksugu hoidiseid, näiteks moosi, kompotti ja keedist, samuti jooke, nagu mahla, siidrit ja veini.
Hapusid õunu ei soovitata süüa mao ja kaksteistsõrmiku haavandtõve, suurenenud happesusega gastriidi ja sapipõiepõletiku korral. Samuti peaksid eelistama magusamaid õunu maksa- ja sapiteede haiguste põdejad. Küll aga soovitatakse hapusid õunu süüa neil, kel on alahappesusega gastriit.

Õuna-porgandisalat


3 õuna
4 keskmise suurusega porgandit
15 ml sidrunimahla
180 ml hapukoort või majoneesi
200 g rosinaid
140 g tükeldatud pekaanipähkleid

Koori porgandid ja lõika õhukesteks laastudeks. Koori õunad ja tükelda suupärasteks kuubikuteks. Lisa kõik koostisained salatikaussi, segades lisa sidrunimahla, et vältida õunte pruuniks muutumist. Jahuta tund aega enne serveerimist.

Müsliküpsised õunaga


225 g isekerkivat jahu
100 g tükeldatud võid
22 g pruuni suhkrut
1 tl kaneeli
2 kooritud ja tükeldatud dessertõuna
75 g suhkruvaba müslit
1 suur lahtiklopitud muna
4–5 sl 2% piima

Eelkuumuta ahi 190 kraadini. Kata ahjuvorm küpsetuspaberiga. Pane kaussi jahu ja või ning hõõru näppude abil ühtlaseks seguks. Sega sisse suhkur, kaneel, õunatükikesed ja müsli. Lisa müsli ja piisavalt piima, et segu muutuks ühtlaseks tainaks. Tõsta portsud supilusika abil küpsetuspaberile, jättes ruumi taina paisumisele. Küpseta kuldpruuniks (umbes 15 minutit). Sellest kogusest saab umbes 24 tervislikku küpsist.