Shutterstock
Küllap tunnete isegi seda tunnet, et kevadisel paastuajal, talvesaastast puhastamise ajal ei suuda me pakutud kasemahla klaasist loobuda. See peseb meid seestpoolt vägevalt ja keha lihtsalt nõuab seda! Peale selle on kevadabi ka allikaveest ja teistest ravimtaimedest, kuulata tuleb vaid oma keha.

Eelmise aasta sügisel sai teoks minu ammune unistus, kirjutada raamat Eesti ravimtaimedest. Just sellist nime see kirjastuse Varrak poolt väljaantud raamat kannabki - “Eesti ravimtaimed”, mis jõudis eelmise aasta viimase kolme nädalaga 5500 Eesti peresse ja mis nüüd neli kuud hiljem juba otsakorral. Olime seda plaaninud koos Mikk Sarve ja Ain Raaliga mitu aastat, selline mõte ühel ühisel allikalkäigul kaks aastat tagasi me peas sündis.

Allikavesi

Allikavesi on parim ravim, mida üldse tean. Vanast ajast tuntum ravim kärnade ja sügelemise vastu, ehk siis tänapäevases mõttes parim allergiarohi. On ju nahk see, mis kõige paremini kätte näitab, et kehas midagi valesti on. Puhas vesi puhastab äärmiselt tõhusalt ja abi on tast saadud sarapuu-lepa kevadisele silmaveele kui ka kõrreliste tolmusügelusele.

Ometi on midagi veel, mis lummab ja meid kevadel janutama ajab. Nii nagu tahtmatult tõuseb käsi puhast hõbedast vett nähes vesiseid silmi pesema, nii on ka mõned taimed, mis me meeli lummavad ja ennast kasutama kutsuvad.

Ravimtaimi valides usalda oma keha ja arsti

Raamatu kirjutamise järel, on minult palju küsitud, millist taime ühe või teise haiguse korral kasutada, aga alati vastan ma, et usaldage oma keha ja arsti. Arst annab teile rohu, aga keha annab abi haiguste ennetamisel. Juba tükk aega enne haiguse avaldumist hakkab ta nõudma ühe või teise taime söömist või nuusutamist. Olete kindlasti isegi seisnud poes punase peedi leti ees või hakanud suu vett jooksma hapukapsatünni ees? Nõndasamuti istutate märkamatult oma peenrale taimed, mille kasutamist keha tungivalt nõuab, aga sageli ei saa me sellest märguandest aru.

Küllap olete istutanud oma aeda siilikübara, “ilu pärast”, aga kas olete sellest tinktuuri teinud, et peletada “kevadväsimust”? Või vaadanud, millised taimed on tulnud teie koduaeda, kasvõi umbrohuna ja mis hoolimata visast rohimisest aina vohavad ja vohavad. Kevadine vesihein on Kaika Laine sõnul salatina tõeline jõuandja, aga ka sügavale pugenud bronhiidi väljaravija.

Kasemahla vägi

Aga on taim, mida kõikjal meie ümber ja millest võtavad kevadel matti rähnid ja oravad, liblikad ja mesilased. Igal pool, kus kasetüve vigastatud ja veidigi kasemahla voolab, on loomariik pikas sabas. Küllap tunnete isegi seda tunnet, et kevadisel paastuajal, talvesaastast puhastamise ajal ei suuda me pakutud kasemahla klaasist loobuda. Sõidame maha pikad kilomeetrid ja paneme maakodus kasemahla jooksma, et kasvõi kolmeliitrine purgitäis seda ära juua. Keha lihtsalt nõuab seda!

Tõsi, kasemahl peseb meid seestpoolt nii vägevalt, et nõrgamate põielihastega inimesed seejärel ainult väljakäigus istuvadki. Ta on üks võimsamaid diureetikume. Aga karta pole kasemahla vaja, ükski inimene ei suuda kasemahla nii palju juua, et see ohtlikuks osutuks.

Kasemahl on väärtuslik just nende ainete poolest, mis panevad elu ka pungades käima. Oluline pole suhkrusisaldus, pole nii, et mida magusam kasemahl, seda väärtuslikum. Kasemahl pole limonaad, ehki häid jooke saab ka temast teha.

Shutterstock

Ja tõesti, me võime koolis küll õppida tõusvatest ja laskuvatest vooludest, osmoosist ja kontsentratsioonide vahest, valgusehulgast ja soojusest, mis kogu taime elu käima paneb. Aga ikkagi tundub, et kusagil on puudel aju, mis ühel hetkel neile ütleb, nüüd on parem kasvama hakata. Miski hakkab maa seest imema vett ja saatma magusat nestet ülesse pungadesse. Kuidas puu teab, et on õige aeg? Ja kui kevadel kask langetada, miks siis ikkagi voolab kännust mahla veel tükk aega?

Tavad kasemahla saamiseks on läbi aegade olnud erinevad

Kasemahla joomine on meie kodumaal ürgvana komme, aga tavad kevadärataja saamiseks on olnud läbi aegade erinevad. Minu lapsepõlves oli kombeks puuride vanasse suurde mahlakaske igal aastal oherdiga uus 2 sentimeetrise läbimõõduga ja 5 sentimeetri sügavune auk ja sellelt puust tila kaudu marliga kaetud ämbrisse magusat jooki lasta. Igal hommikul oli ämber täis ja keegi ei jõudnudki seda õigupoolest ära juua.

Kümme aastat tagasi õpetasid metsamehed aga, et kõige lihtsam on teha 2 meetri kõrgusele puuriga peenike auk ja sealt apteegis müüdavate klistiirivoolikute kaudu mahl otse kanistrisse juhtida. Et ülevaltpoolt tuleb magusamat mahla. Ja ka kõrgemal mäeküljel kasvavalt kaselt tuleb magusamat mahla.

Shutterstock

Sinnasamasse kanistrisse sai pandud marli sees mustsõstraoksi, sidrunipoolik, leivaviile, rosinaid ja käärima lastud. Külmas hoituna on see jaanipäevani olnud ümbervalatuna tõeline energiajook pikkadel autosõitudel. Mõnel pool on seda nimetatud kasemahla kaljaks, aga ka “simaks” ja “solaks”.

Kevadabi saab ka kasepungadest

Kasepungade korjamiseks on mõeldud välja igasuguseid trikke, et korjatav kogus suurem oleks. Aga pole midagi meeldivamat, kui kasepunga vaigu järgi lõhnavad näpuotsad pärast pungade korjamist. Pungi tasub korjata raadamisele minevalt põllult, endapikkustelt kaskedelt või siis elekriliinide alt.

Päeva jooksul 1 teelusikatäis kasepungi klaasitäie kuuma vee sisse, see viib organismist talve jooksul kuhjunud jääkained ja on igati kohane paastuajajook. Lisaks paneb ta kogu seedeelundkonna paremini toimima. Üle kahe nädala ei tohi aga ühtki ravimtaimede kuuri ette võtta, siis on abi asemel rohkem kahju.

Head kasepaastu!