Kuidas saada hakkama isa surmaga? Kati lugu
Kui oled saanud keskealiseks, siis lisaks sellele, et su oma kehas hakkavad toimuma silmanähtavad füüsilised protsessid, mis mõjutavad oluliselt ka vaimset tervist, hakkavad haigeks jääma ja halvemal juhul ka surema su vanemad. Öeldaksegi, et keskeakriisi võimendavad su lapsed ja vanemad: esimesed on piire kompavad allumatud hullud, kes selleks ajaks jõudnud teismeikka, ja teised käituvad kui lapsed ja ajavad oma jonni. Paraku juhtub ka nii, et sinu vanemad on selleks ajaks parandamatult haiged ja ühel hetkel neid enam ei ole. Siin on Kati lugu sellest, kuidas ta vähihaiget isa tasapisi kustumas nägi ning mismoodi ta isa surma järel tema kaotusega toime tuli.
Kati (44) isa haigus algas tasahilju. Vahetult enne pensionilejäämist märkas isa, et ta ühe käe kaks viimast sõrme ei taha enam arvutihiirele alluda. Arstil käimise järel tuli kiire diagnoos — Parkinsoni tõbi. Haigus, millele otsest ravi ei ole, kuid rohtudega, mida peab aina vahetama ja mis ajapikku kangemaks lähevad, saab elada päris okei elu.
Üks ei jää ilma teiseta. Diagnoos — eesnäärmevähk!
Suurem pauk tuli aga varsti pärast seda. Kuna Kati ema on väga hoolikas tervisekontrollis käija, siis vedas ta regulaarselt sinna ka isa, kellel avastati ühe rutiinse kontrolli käigus, et tal on eesnäärmevähk. Siis hakkas kiire — kuna tegu oli üpris agressiivse vähivormiga, siis määrati isale kohe operatsioon. “Ma mäletan, kuidas isal oli ainult üks soov — et tal munad alles jääksid!” meenutab Kati naerdes. Kati mäletab, kuidas operatsioonipäeval võtsid nad emaga ette Kati majas suurpuhastuse. “See oli hea viis saada oma mõtted mujale, aga eks närvis olime mõlemad,” lisab ta.
Pärast operatsiooni tehti kiiritusravi ja esimese hooga võis kergemalt hingata, isa näidud paranesid ja ta sai oma elu edasi elada. Kiirutusravi ajal elas isa Kati juures, sest seda tehti Tallinnas. Kiiritusravi, mis kestis mitu nädalat, andis isale uue võimaluse, jälle oli elu parem ja teised muretsesid ka vähem.
Vähk on tagasi ja hullemini kui enne
Läks mööda paar aastat ja kontrolli käigus avastati, et isa tervis on halvem, kohe päris hull. Sellele kõigele vajutas oma pitseri ka Parkinsoni tõbi, mis oli päris ägedaks süvenenud, nii et isal oli raskusi tasakaaluga ja püsti seismisega.
Vanematel inimestel on sageli nii, et mitu haigust on korraga ja sellega tuleb leppida, et mitme haiguse samaaegsest ravist tekivad igasugused keerukused. Keemiaravi ajal tekkisid isal ühel hetkel hallutsinatsioonid, mida ei osatud panna kummagi haiguse ravi arvele. Kati ise arvab, et see oli ilmselt koosmõju. Parkinsoni tõbi lähtub ajust ja kui seal on midagi valesti, siis on see üsna loogiline, et tekivad sellised luulud. “Isa rääkis teinekord selliseid lugusid, mis tundusid nii tõesed, samal ajal olid need ka väga detailsed, et ma hakkasin juba ise ka neid uskuma,” ütleb Kati ja lisab, et enamasti olid need seotud sellega, kuidas haiglapersonal ravimeid haiglast välja smugeldab ning narkoäri ajab. Keemiaravi ajal halvenes isa seisund järsult. Ühel hetkel teatas arst, et keemia enam ei aita. “Siis uurisime igasugu muid võimalusi — helistasin Soome, seal on üks kliinik, kus tehakse vähihaigetega kliinilisi ravimiteste, mõtlesin, et äkki on seal mõni sobiv uuring, aga kahjuks ei olnud,” meenutab Kati. Isa raviarst andis veel mitme ravimi nimed, mida Haigekassa ei toeta, aga mida võibolla võiks proovida. Ema oleks selle rahalise väljaminekuga isegi nõus olnud, aga isa ütles kategooriliselt ära. “Ta ikka ju aimas, et lõpp on lähedal.”
Ainus variant on hooldushaigla
Koju tulles üritas ema isaga alguses ise hakkama saada, aga see oli üsna lootusetu. Esiteks käis ema veel tööl, aga isa enam üksi jätta ei saanud. “Mäletan, kuidas ema läks hooldushaiglasse ja leidis haigla trepilt mündi, et oleks see mu õnnekopikas nüüd!” naerab Kati. Ema sai isale hooldushaiglasse koha. Alguses lubati isal nädalavahetuseks ja pühadeks koju tulla ning ema kasutas seda võimalust agaralt, aga sellega tekkisid oma probleemid. Isa närvikava oli nii palju muutunud, et ta hakkas iga tagasimineku eel vastu punnima, kuni selleni välja, et talle tuli kiirabi kutsuda, et nemad ta haiglasse tagasi toimetaksid. Ja nii jäigi isa haiglasse püsivalt. Kuni surmani.
Tagantjärele on Kati kindel, et ühtpidi oli isa raviaeg, mil ta tema juures elas, küll emotsionaalselt raske, aga sel ajal nad lähenesid isaga üksteisele, paljud jutud said räägitud ja isegi mõni raskem teema. Katil on näiteks poolõde, kelle olemasolu pole kunagi varjatud, aga keda ta ei tunne. "Sain isalt palju asju küsida, mõtlesin, et millal siis veel, kui mitte nüüd"
Katil endal oli samal ajal ka isiklikus elus keeruline aeg, millest isa ei teadnud ja võibolla parem ongi. “Mõni aasta hiljem me lahutasime ja ma ei kujuta ettegi, mismoodi ma oleks üle elanud selle ja isa haiguse korraga,” väristab Kati õlgu.
Pole isa, ja ema ka enam mitte!
Kati kujutas leinaaega vaimusilmas ette nii, et nad on emaga üksteisele toeks, saavad rääkida ja meenutada. “Oleks olnud selline emaga lähenemise aeg,” mõtiskleb ta. Läks aga täiesti vastupidi. Ema, olles isast mitu head aastat noorem, leidis, et ta tahaks proovida omale uut meest leida ning sukeldus deitimismaailma, tulles leinaga toime ilmselt omal moel. Kati tundis, et ta on täiesti üksi jäetud. Pole enam isa, ja ema ka mitte. Ema otsingud kandsid vilja. “See oli päris räige tunne — niikuinii tekitas isa surm suure vaakumi, ma ei osanud midagi peale hakata — ja sellele lisandus teadmine, et järsku on mingi võõras mees ka veel!“
Suurem nutuperiood kestis ehk mõne kuu. “Ega ma midagi eriti ei mäleta, käisin kui udus,” sõnab Kati. Nutt tuli peale iga väiksemagi meenutuse peale ja tegelikult võib väita, et Kati tihkus niimoodi iga natukese aja takka terve aasta. “Vennaga, abikaasaga ja oma lastega rääkimine natuke aitas teinekord, aga et nemad ka leinasid ja tundsid isast puudust, siis lõppes asi sageli ühisnutuga,” muigab Kati.
Aktiivne leinaperiood kestis aasta, siis läks Katil olemine ja tuju kergemaks. Ja siis nad said ka esimest korda emaga rääkida. Kati selgitas emale, et vanema surm on kui lahutus, see on jube kogemus. “Isegi kui oled 40ndates ja isa või ema sureb, tekib sul tunne, et sa nüüd päriselt peadki suureks kasvama,” lisab Kati ühe tundmuse veel. Ema tunnistas hiljem, et tema kiire deitimissoov oli viga. Nüüdseks on nad selle mehega juba lahku läinud. “Küll aga oli ema mõnevõrra hämmingus, kui ta sai aru, et lapsed — mina ja vend siis — leiname ju oma isa, lisaks leinavad oma vanaisa veel minu lapsed, mitte nii, et ainult naine leinab oma meest.” See ema imestus andis Katile tegelikult taipamise edaspidiseks. Et kui juhtub tema elus kord nii, et laste isa sureb ja tema ise on sel ajal veel olemas, siis peab ta märkama lastele ka toeks olema. “Sest ükskõik kui suur sa oled — vanema surm on päris korralik täiskasvanuks saamise proovikivi.”
Isa surmast on möödas neli aastat. Ja Kati mõtleb isale sageli, ta tunneb, et isa on temaga, vahel ta isegi küsib kõva häälega isalt nõu. "Kuidagi mõnus on tajuda, et ta on lähedal," arvab Kati. Kõike meenutades arvab Kati, et inimene peab saama rahulikult leinata ja tal on hea meel, et ta sai seda teha. Mõnevõrra on tal kahju, et ta ei saanud seda teha oma emaga, aga ju pidi see nii minema. "Ema alustas päris leinamist tegelikult alles siis, kui aasta oli möödas ja tal tekkisid esimesed probleemid oma uue mehega," väidab Kati. Nii et leinamisest ei pääse keegi.
