On täiesti okei tulla trenni esimest korda ja olla seal päris algaja!
Praeguses liialduste maailmas oleme jõudnud imelikku kohta — me kipume arvama, et kui alustame millegagi päris nullist, siis peaks meie algaja tase olema samaväärne kellegi keskmise tasemega. Miskipärast me häbeneme seda, et oleme päris-päris algajad.
Algaja olla on cool!
Ma tahaks kõiki algajaid innustada. Me kõik oleme millalgi olnud päris-päris algajad (isegi treenerid), ja peale meid tuleb neid veel. Kui me tahame ja viitsime, siis liigume algajatest edasijõudnute klassi. Kui ei viitsi ja jätame alustatu pooleli, oleme siiski ühel hetkel, nagu keelekursustel öeldakse — taasalustajad, aga igal juhul mitte enam algajad! Kui nüüd definitsiooni pigistada, siis tõepoolest, piisab sul tulla ühel korral trenni ja sa pole pärast seda enam algaja.
Suve keskpaik on möödas ja rühmatreeningutes hakkab vaikselt kohtama neid, kes on otsustanud enda heaks midagi teha — aina rohkem tuleb trennidesse inimesi, kes pole varem kas selles konkreetses trennis või üleüldse mingis trennis käinud. Töötan ise rühmatreeningute treenerina ning mul on pea igas trennis keegi, kes on seal esimest korda. Kui ma võimlemisliidus treeneriks õppisin, siis õpetati meile, et küsi trennitulnute käest alati, kas keegi on päris esimest korda. Üldjuhul inimene julgeb tõsta käe, on isegi neid, kes tulevad ise enne trenni sinu juurde ja annavad endast märku. Kuid on ka neid, kes ei tõsta kätt ega anna endast mingil muul moel teada — ja see kurvastab! Kuigi ma pole selgeltnägija, saan ma üldjuhul aru, kes on tulnud esimest korda, ja lähen ta juurde ikkagi oma abi pakkuma, kuigi pole nagu küsitud…
Psühholoogilises mõttes mõistan ma viimaseid hästi — me kõik tahame olla juba edasijõudnud, või vähemasti taasalustajad, sixpackist vähemalt poole packiga, ja üleüldse mul võiks olla sama ägedad trenniriided nagu sellel tüdrukul, kes mu kõrval on… Või tahan ma ise üksi pusida, ilma et keegi teaks, kes ma olen. Aga peatu hetkeks. Ära karda olla algaja, algaja olla on äge — näed midagi esimest korda ja saad õppida uusi asju! Kui ütled, et oled algaja, siis saame teha esimese sammu koos. Sinu kõrval on minu näol keegi, kes saab sind aidata, innustada ning üpris varsti kepsled praegu raskena tunduvatest harjutustest läbi nii, et ei saa arugi. Üks asi veel, kui eelistad olla trennis incognito, siis usu, et enamik nagunii on, isegi edasijõudnud — suur osa jälgib ennast peeglist ega pane teisi tähelegi.
“Tore, et tulid, loodan, et jääd!”
Nagu öeldud, kui sa ajad trennis käe püsti, andes sellega märku, et oled trennis esimest korda, siis see pole mitte selleks, et panna sind teiste jaoks väljanäitusele, vaid pigem on see meie mõlema jaoks. Sul on niimoodi veidi kergem esimene trenn läbi teha, ja mina saan sind seejuures abistada. Ma näen, kus sa saalis oled ja kuidas sa oma vahenditega paikned. Paljudes rühmatreeningutes on lisavahendid: matid, hantlid, kettad, pallid jms, ja kui trenni tuleb algaja, siis võib juhtuda, et ta paigutab oma vahendid nii, et need jäävad ette nii talle kui ka teistele, olles sedasi ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Kui maas vedelev hantel jääb hooga astutud sammul kellelegi jala alla, võib halvemal juhul tekkida vigastus, millest paranemiseks kulub pool aastat.
Lisaks näen, kuidas sa harjutusi teed. Trennidega alustades ei tule kõik harjutused kohe välja. See on jumalast okei. Käin ise vahel teiste treenerite trennides ja sattusin mõnda aega tagasi fitboxi trenni. Mitte midagi ei tulnud välja, aga lahe oli! Treener tassis mu poksikoti koos minuga enda kõrvale ja ma sain sisuliselt personaalse lähenemise. Rühmatreeningus.
Kuigi rühmatreeningutes ei jõua tihtilugu igaühega individuaalselt tegelda, saan ma trennitulnut natukenegi aidata nii õige tehnikaga kui ka niisama innustamisega. Selle viimasega isegi teinekord rohkemgi, sest paljudel läheb tuju ära, kui neil ei tule asjad välja. Eriti lisavahenditega trennides, sest tähelepanu hajub iseenda, vahendite ja treeneri poolt ettenäidatu vahel.
Muide, sulle lohutuseks — meil kõigil on päevi, mida võib kutsuda vasaku jala reedeks, on päevi, kus ei jaksa, trenn ei tule välja, tasakaalu pole, parema jala asemel on kaks vasakut jne. Ka edasijõudnutel on vahel selliseid päevi. Üks asi veel, trenne vahetatakse, ka edasijõudnud võtavad ette midagi uut. Kes nad uues trennis sinu meelest on? Algajad, muidugi!
Ma olen tohutult rõõmus, kui minu juures mõne aja eest alustanu toob endaga trenni oma sõbra või sõbranna, kes on algaja. Sõber aitab alati, samamoodi nagu mina, kas või innustamisega. Nagu ma tihtipeale ütlen neile, kes tulevad mu trenni esimest korda — tore, et tulid, loodan, et jääd! Ma näen paljude pealt, kui rasked on neile esimesed korrad ja ma teen sügava kummarduse neile, kes ei lase ennast häirida kahest vasakust jalast, vaid käivad edasi ja tulevad tagasi. Tore, kui jääd!
Lõpetuseks — kui tuled trenni esimest korda, siis tule julgemalt esimestesse ridadesse. Ära mõtle sellele, et sa kellegi koha ära võtad või jääd mõnele edasijõudnule ette, nad saavad aru. Pealegi on see seltskond täiesti vahvad ja normaalsed inimesed, kelle seas liikumine on jälle omamoodi booster. Eespool lihtsalt näed paremini.
