Olen alati uskunud paastumise tervendavasse jõudu ja kuus aastat tagasi käisin ka paastulaagris. Nüüd, pärast kaht last, otsustasin oma keha kogunenud mürkidest vabastada. Hingamisteede haiguste vastu peaks paast eriti hästi aitama.

Olen 180 cm pikk ja kaalun 63 kg, seega olin teiste paastujate seas üsna erandlik nähtus. Enamik paistis paastuvat eelkõige kaalu langemise ootuses. Järgnevat päevikut pidasin nädala jooksul Loksa ravikeskuses.

PÜHAPÄEV
Täna on minu esimene päev Loksal. Mind ootab ees 5–7 päeva veepaastu. Tegelikult ei söönud ma juba täna, sest vaim oli valmis ja kärsitus asjaga pihta hakata sundis tagant.
Eile õhtul tuli küll väike ärevus sisse nagu siis, kui minu teise lapse sünni tähtaeg lähenes. Ootasin, et saaks sellega juba ühele poole, aga hirm hakkamasaamise ees puges ikka naha vahele. Natuke asumisele saadetu tunne siin siiski on.
Siinne ravikeskus on tõeliselt looduskaunis kohas, ümberringi mets ja matkarajad. Personali emakeel on vene keel, seetõttu küsin paljud asjad igaks juhuks üle, et kõigest õigesti aru saada. Aga tähtsam on see, et nad kõik on meeldivad, osavõtlikud ja abivalmid.
Täna kohtusin arstiga. Rääkisin talle oma muredest ning ta koostas mulle raviplaani. Doktor üritas mind küll veenda, et lepiksin mahlapaastuga, sest see on kergem, kuid jäin siiski oma veepaastu ideele kindlaks. Eelkõige seetõttu, et kui natuke vahepeal süüa antakse, siis äkki ei kaogi see vastik näljatunne.
Võtsin siia ka tööd kaasa, aga raviplaani ajakava tihedust vaadates tundub, et tööks aega ei jäägi. Igasse päeva tuleb mahutada hommikuvõimlemine, pärlivann, massaaž, soolakamber ja aeroobika. Lisaks veel vähemalt tund värskes õhus jalutamist ja aeg-ajalt sooltepuhastused, jooga ja saun.

ESMASPÄEV
Alles teine paastupäev, aga hommik oli juba kohutav: peavalu ja täielik nõrkus, keha värises. Õnneks pidi 8.30 õues olema ja võimlema hakkama. Värske õhk aitas, olemine läks palju paremaks. Kuid pärast võimlemist pugesin siiski veel mõneks tunniks teki alla tagasi. Vahepeal, kui tuleb meelde, et kõht on tühi, siis korraks mõtlen, et mida sööksin? Aga järgmisel sekundil muidugi meenub – NO FOOD! Nagu teada, mõtte jõud on tugev ja võib peaaegu väita, et toit ja nälg lihtsalt ei ole mul enam meeles.
Kõige hullem on see, et mul on kogu aeg väga külm. Minu napi kehakaalu juures pidavat see igati normaalne olema ja nii ma siis topingi endale selga kõik riided, mis mul kaasas on, ning palun endale puhuri tuppa.

TEISIPÄEV
Päeva läbiv teema on nõrkus ja jätkuvad külmavärinad. Toidust mõtlen juba kui eriti kaunist abstraktsest kunstist või siis hoopis lähenevast puhkusereisist, mis varsti minu taldrikult vastu vaatab.
Olen kolme päevaga kaotanud juba 4 kg! Tundub uskumatuna, aga suurem osa sellest paistab olevat läinud minu kintsudelt.

KOLMAPÄEV
Enesetunne on juba parem, aga jätkuvalt on nõrk ja uimane olla, igasugune füüsiline pingutus nõuab erilist jõudu. Arsti soovitusel jõin nüüd teed vähese meega, et veresuhkur natuke tõuseks. Aga vaim on täna juba värskem, hea meelega klõbistan arvutiga ja ajan telefonitsi tööasju.
Nagu öeldud, on enamik inimesi siin eelkõige kaalulangetamise eesmärgil, mina paistan nende kõrval lausa nälginud. Mul endalgi on kuidagi piinlik selle pärast, et ma nii peenike olen. Seetõttu räägin kõigile, et olen siin tervist parandamas, mitte kõhnumas, et nad mind hulluks ei peaks.
Fantaseerin juba menüüdest, et mida kõike ma kodus sööma hakkan, esialgu loomulikult ainult püreesuppidest. Arutlen endamisi, kas ma pühapäeval teen kõrvitsa-spargli püreesuppi või panen ikka porgandit ja lillkapsast ka juurde.

NELJAPÄEV
Enesetunne on suurepärane! Veidike uimane veel olen, aga tuju on ülev. Hommikul võeti analüüsid ja pärastlõunal selgus, et mu tervis on suurepärases korras, maks on end korralikult puhastanud. Lisaks küsis doktor Agajeva, kes on väga otsese ütlemisega jõuline daam, minu kardiogrammi uurides: "Te ei ole hea perenaine?" ja "Olete intellektuaal, kellele ei sobi füüsiline töö – tõuhobune, mitte tööhobune?". Minu jaoks oli üllatus, et südame tööd jälgides on võimalik selliseid asju hinnata.
Arst soovitas mul homme, pärast viit päeva paastu, taastuma hakata, millega ma meeleldi nõus olin. Seega on minu homne "toit" liiter petti lahjendatuna liitri veega, mida tuleb lonkshaaval päeva jooksul juua. Ei kõla just liiga isuäratavalt, aga mul juba neelud käivad.

REEDE
Täna oli siis see rõõmus päev, kui algas taastumine ehk paastust väljatulek, mis peab kestma sama kaua kui paastumine ise. Veega pooleks jõin päeva peale ära terve liitri petti ja see maitses uskumatult hästi. Täiskõhutunnet just ei tekkinud, aga vähemalt kõht ei korisenud kogu aeg.
Ilmselt seetõttu, et söömise aeg tuleb järjest lähemale, mõtlen sellele juba rohkem. Olen välja mõelnud vist terve kuu aja menüü, mida kodus õhtusöögiks teha.

LAUPÄEV
Enesetunne on väga hea, nii füüsiline kui vaimne. Enesega rahulolu – ma sain hakkama, paastusin viis päeva! – on väga võimas, annab enesekindlust ja -usku (hea stressiravim!). Järgmine kord peaks mõne sõbranna ka kaasa veenma, sest üksinda on natuke igav, eriti õhtuti.
Pärastlõunal lähen koju. Ja luban ettevaatlikult taastuda, et oma kõhukesele mitte liiga teha.

Peab muidugi ausalt tõdema, et ega paastulaager just Egiptuse päikesepuhkus ei ole, ning päevi ajani, mil koju saab, ma ikka lugesin. Kuid kui vaimne ettevalmistus on tehtud ja eesmärk paigas, siis midagi võimatut paastulaager endast ei kujuta. Usun, et järgmisel talvel olen põsekoopapõletiku vastu kaitstud.

MILLAL JA KUI TIHTI PAASTUDA?
Kui tavaliselt arvatakse, et parim aeg paastumiseks on kevad, siis dr Agajeva väitis, et õigeim on seda teha hoopis sügisel. Nimelt pidavat maks talvel puhkama ja enne seda tuleks tema eest hoolitseda. Ida meditsiini järgi on maks puu ja puud ju talvel magavad ning enne seda neid lõigatakse ja puhastatakse.
Aga üldiselt ta soovitas paastuda kaks korda aastas – kevadel ja sügisel. Minule, kellel väga tõsiseid terviseprobleeme ei ole (ekseem, allergiad, astma jm), soovitas ta pigem mahlapaastu, see pidavat olema sama efektiivne kui veepaast, aga taluda siiski leebem, sest ei ole nii suurt külmatunnet ja nõrkust. No proovime siis seda mahlapaastu järgmine kord.

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Eesti Naine 2010. aasta oktoobris.