Inimene võib iseseisvalt oma eluga toime tulla, aga see ei tähenda, et ta kasutab selleks õigeid ressursse. Kogu meie kultuur on üles ehitatud mõttetule üle­pingutusele. Me tuleme toime, kuid maksame ka teatud hinda. Mingi piirini on see hind ühiskondlikult aktsepteeritav ja inimesel ei teki vajadust käia psühholoogi juures. Ühiskond ütleb sulle, et pead käima tööl ja olema terve, aga see ei pruugi olla kooskõlas sinu vajadustega. See, et tulen toime, ei tähenda automaatselt, et ma olen ka terve. Psühholoogi juurde jõuavad inimesed alles siis, kui asi on juba hull – seega ikka väga hilja.

Selleks, et inimene tuleks psühholoogi vastuvõtule, ei pea olema konkreetset diagnoosi või kohutavalt halba enesetunnet. Eriti eestlaste puhul, kellele tunnete mahasurumine on osa mentaliteedist. Inimesed tunnevad, et midagi on nagu valesti, aga ei saa aru, mis see on – elus pole õnne, midagi on puudu, aga mis?

Eksistentsiaalse otsingu tagant leiame tihti väga sügava depressiooni. Me oleme ju võrreldes teiste riikidega ikka üsna kehvas olukorras. Meid eristab vaimse tervise mõttes teistest riikidest see, et oleme üle elanud teise maailmasõja ja nõukogude okupatsiooni ning meie kodu on põhjamaal, kus on pidevalt pime ja külm. See paneb meid maha suruma oma emotsioone. Samas kui rootslased arutlevad, kas võtta kasutusele neljapäevane töönädal, rabavad eestlased usinalt ka 31. detsembril. Kõik need tingimused ei soosi vaimset tervist. Seega ma arvan, et eestlastele on üle ühe näidustatud psühholoogi juures käimine.

Milles sisemine tasakaal siis seisneb?

...

Jaga
Kommentaarid