Mulle meeldib koolitustel uurida, kuidas saadakse aru, et on hea olla. Tavaliselt tekitab see küsimus kummastust. Mismoodi ja miks peaks mõtlema sellest, et kõik on korras ja hästi? Vot kui oleksin täitsa liimist lahti, küll siis märkaks! Edasi pinnides selgub, et heast seisust annavad märku sügav uni, pingevabadus, probleemilahendusvõimekus ja mõnus meeleolu. Mõni jookseb selle küsimuse peale aga päris kokku – kui hakata oma vaimse tervise peale mõtlema, siis tulekski ehk välja, et mul ei ole hea olla, olen läbipõlemisele nii lähedal, et tossu on juba tunda. Või olen langenud selle siirde, depressiooni küüsi. Jube ju! Ja ongi jube, kui mõelda, et depressioon on must auk, kuhu võime oma tööaja jooksul kukkuda. Pikaajaline stress, pidev uutele väljakutsetele vastamine ja pingutus kurnavad.