“Miks arvatakse, et enese­korrastamise tehnikatega tegelemine vähendab mehisust?” ei mõista mees, kes erivägedes teeninud ja seiklusliku elulooga, kust ei puudu spiooniväljaõpe, maffiaga rinda pistmine ja surmapõlgav vastu­hakk Eesti vabaduse ohustajatele. Relvad meeldivad Jürile tänini, kuigi ta praegune tagasihoidlik ametinimetus “firmajuhi abiline” kõlab rõhutatult mittemidagiütlevalt. 

Erinevalt paljudest, kes relvaga ekstreemolukordades on eluaegse närvikahjustuse saanud, on Jüri leidnud meetodi mehisuse ja tasakaalu ühendamiseks. Nii veedab ta tööst vabad tunnid joogalikke praktikaid ja vaba­tahtlikku tööd tehes – selleks, et teisedki saaksid omandada samu teadmisi, mis aitasid temal sisemist rahu ja tasakaalu leida.

Aasta 1991

1991. aastal leidsid aset putši sündmused. “Kuna mobiiltelefone polnud, tuli istuda kodus telefoni lähedal ja kuulata raadiot. Veetsin öö, Kalašnikov põrandal, püstol kõrval, hommikul sõitsin bussiga baasi, automaat spordikotis,” jutustab mees tema elu muutnud päevast. “Toompeal selgus, et tankid lähenevad, kutsuti kaks vabatahtlikku. Sõber Peeter tõusis, ütles, et läheb, ja vaatas üle õla minu poole. Teda teades olin nõus.”

Olles ise dessantväelase välja­õppega, sai Joost aru, et läheb objektile, mis on ründajate nimekirjas esimene. “Teletorni inimesed tegid meile enne kojuminekut veel tasuta Kiievi kotlette, viimane söök enne olukorra eskaleerumist. Varahommikul, kui esimene tüüp jõudis nägemisulatusse, teavitas Peeter, kes me oleme, pani ukse kinni ja ütles, et edasi siit ei saa. 

Helistasin siseministri korra­pidajale, siseminister Laanjärv soovitas vältida verist konflikti, pigem relvad ära peita. Kuna olime näinud kaablišahte, kus kuuli­kindla vestiga suur mees sai liikuda põlvili, töötasime välja plaani B. Peitsime automaadid luugi alla, aga püstolid jätsime vööle...