Lapsest peale sporti teinud Jana külge hakkasid ülekilod kleepuma teismelisena ja ikka taktis, et mida vähem sporti, seda rohkem kilosid. Enne oli Jana tegelenud igasuguste spordi­aladega – mänginud tennist, ratsutanud, ujunud, käinud taekwondo trennis, kuid korraga ei klappinud enam trenniajad ning nõnda jäigi sport tagaplaanile. “Ma ei mäleta, et kodus oleks olnud väga palju söömist, aga koolipuhvetisse mu raha ikka kadus,” sõnab ta.

Kilod vs Jana 4 : 0

Eks kooliajal ikka mõnikord kaalu pärast ka narriti, lisab ta. Igatahes üritas Jana juba tookord kilode kogunemisele piiri panna ning käis Kaalujälgijates. Kilod kadusid ja tulid varsti tagasi. ­Pärast keskkooli tegi Jana uue katse ning liitus vahe­peal Figuurisõpradeks muutunud Kaalujälgijatega. Õige pea jäi asi taas pooleli, sest uus süsteem tundus võõras ja lubas kummaliselt palju süüa. “Kaotasin kilosid küll, aga nii kui asja katki jätsin, tulid kõik tagasi,” ütleb Jana.

Taas oli Jana koos oma kilodega. Tollest ajast mäletab ta, et lasi endale riideid õmmelda. Ju polnud sobilikke poest saada. Spordile oli ta head aega öelnud ja elas nii, et eriti toidu peale ei mõelnud. Jana on pikalt elanud Londonis ning sinna kolides oli ta juba üsna harjunud oma suure olekuga. “Ei mäleta, et oleksin dieeti pidanud ja jälginud, mida ma söön,” ütleb ta. Töö juures sõbrunes ta ühe toreda naisega, kes samuti kaaluvõitlust pidas. Koos mindi kohalikku kaalulangetajate gruppi ning võeti personaaltreener, kes aitas noori naisi treeningutega järje peal hoida.