Foto: Pexels
Sotsiaalne distantseerumine on lendterminina laialt käibele läinud ning on uue koroonaviiruse leviku piiramise reeglite raamatus selgelt esikohal. Kuid kas see on ikka kõige õigem sõna, mida kasutada, kui tähistada suhtlusringi piiramist? Emotsionaalses mõttes võib suhtlusringi ja liikumistrajektoori koomaletõmbumine olla raskesti talutav ja nii soovitab Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Jamil Zaki kasutada veidi teistsugust sõna ehk kaugsotsialiseerumist.

Praeguses olukorras on vaja, et inimesed mõistaksid sotsiaalset distantseerumist kui olulist meedet Covid-19 leviku piiramisel, kuid paratamatult läheb teineteisest kaugenemine vastuollu inimese põhivajadusega teistega suhelda. Eriti raskel ajal tunnetavad inimesed teravamat vajadust mõistmise, kaastunde ja lohutuse järele ning teadmise järele, et eriolukorras ei ole üksi jäädud.

Uuringud näitavad, et pidev eraldatus ja sellest tulenev üksindustunne võib mõjuda halvasti unerežiimile, tõsta stressitaset ja mõjutada oluliselt meie vastupanuvõimet haigustele. Arvatakse, et krooniline ja pikka aega kestev üksindus võrdub samasuguse suremusriskiga kui tõmmata 15 sigaretti päevas.

Kuidas eraldatust vältida?


Zaki leiab, et sotsiaalne distantseerumine on algusest peale veidi vale termin. Praegust aega tuleks tema meelest mõtestada pigem kui füüsilist distantseerumist teistest ning rõhutada endale, et me jääme vaatamata füüsilise kontakti puudumisele teiste inimestega siiski sotsiaalselt läbi käima.

Just nüüd tuleb üksinduse vältimiseks kasutada kõiki sotsiaalmeedia vahendeid ning praktiseerida kaugsuhtlust nii palju kui võimalik. Hetkeolukorra iroonia peitub muidugi selles, et veel mõne aja eest jutlustati meile, kuidas sotsiaalmeedia pole suhtlemise mõttes päris “see”. Et tuleb ikka minna ja sõpradega päriselt kokku saada. Olud aga muutuvad ja nüüd on sotsmeedia just “see”.

Igapäevane small talk on samamoodi vajalik ka siis, kui me töötame koduseinte vahel. Kui inimesed kogunesid enne kohvipausideks kontori puhkenurkadesse, siis nüüd saab taolisi puhkepause pidada videosilla abil, ja kui sellist võimalust pole, siis võib üksteisele ka tavatelefoniga traati tõmmata, aurav kohv käes.

Niisamuti on võimalik väga edukalt pidada Messengeri või Skype’i video vahendusel maha üks meeleolukas õhtu, kus kõik on oma kodus turvaliselt, samal ajal tekib tunne, et olete koos. Ennegi ju ette tulnud, et pereliikmed ei saa ühe katuse all kokku, vaid suhtluseks võetakse appi näiteks Skype. Nüüd lihtsalt saab seda sagedamini teha.

Omaette probleem on kindlasti vanemad inimesed, kel kodus pole kas arvutit või puuduvad neil oskused videokõnesid teistele inimestele teha. Sellisel juhul aitab, kui helistada neile tihedamini kui tavaliselt — nemad vajavad küünarnukitunnet isegi rohkem kui teised, ja teadmist, et neid pole unustatud.

Allikas: Stanford News