Foto: Pixabay
Oleme maast madalast harjunud sellega, et parim viis midagi lahendada või kellegagi kokkuleppele jõuda on leida kuldne kesktee. Ehk siis teha kompromiss. Kuid kas see on ikka kõige parem võimalus, selline, mis rahuldab mõlemat poolt sada protsenti? Või jääb miski hinge kriipima?

Meil on igal kaks sisemist tegelast: andja ja võtja. Kui mõlemad tegelased on rahul, nii, et miski ei kriibi pärast läbirääkimisi ja rõõmsam elu ei lase end kaua oodata, on asjad hästi, sest kõik on sisemise kompassi järgi tasakaalus. Andsime midagi ja saime samaväärse vastu. Kuid mõnikord juhtub nii, et sa ei ole ikkagi rahul. Kas on juhtunud, et isegi kui oled omameelest leidnud hea lahenduse kompromissi näol, üritad siiski edasi kaubelda? Või vead kompromissile jõudes veidi ikka jalgu järel ega tee seda, milles kokku leppisite, just suurima rõõmuga? Kui jah, siis ei ole kompromiss kuldne kesktee ega üldse mingi hea lahendus, vaid pigem selline, mille kohta inglise keeles öeldakse so-so, maakeeli siis nii ja naa.

Mida siis teha? Head lahendused on need, kus rahule jäävad nii andja kui ka võtja. Et läbi rääkides on laua taga enamasti kaks inimest, siit tuleb silmas pidada ka teise poole andjat ja võtjat, nii et justkui kokku nelja tegelast. Kompromissid ei suuda seda saavutada — keegi jääb ikka rahulolematult visisema. Olgu selleks sinu andja või tema võtja, vahet polegi. Kompromissi tulemusel on mõlemad natuke rahul ja natuke rahuolematud ning selle asemel, et mõne asjaga hooga edasi liikuda, saad sa edasi vaid millimeetri.

Proovi entusiastlikke kokkuleppeid


Lahendus on siiski olemas, kuid nõuab pisut harjumist ja harjutamist. Kompromisside asemel saab tase kõrgemale tõusta. Ja selle taseme nimi on entusiastlikud kokkulepped. Oled vahel tundnud, et tulete kellegagi mingile ideele, kus mõlemad justkui ühest suust hüüatavad: “Oh, lahe, teeme ära!”? Kas tegeled parasjagu kompromissi või entusiastliku kokkuleppe saavutamisega, tunnedki ära entusiasmist, millega teine sulle vastab, ja õhinast, millesse ise satud. Kui sinu idee peale venitab teine: “Noo ma ei tea…”, saad aru, et oled entusiasmi teelt kõrvale astunud ja liigud kompromissi suunas. Nii et peen mäng.

Kompromiss ongi laias laastus sama, mis oma soovi teostamine teise inimese arvelt, ka oma sisemise ühe tegelase — kas andja või võtja — arvelt. Kui sul vähegi empaatiat antud, siis hakkab see sind ennastki pikapeale piinama, et oled teist ära kasutanud. Või oma rahulolu ohvriks toonud. Kellele seda vaja?

Entusiastlik kokkulepe aga pole nii lihtne, kui pealtnäha tundub, sest kui palju ikka juhtub, et kaks inimest mõlemad korraga arvavad, et idee on suurepärane. Entusiastlik kokkulepe nõuab aega ja läbirääkimisoskuste lihvi. Aga põhimõte võiks olla, et senikaua ragistate oma ideede kallal ajusid, kui jõuate tõesti selleni, mis mõlemale tundub super. Võib juhtuda, et see ei leia aset kohe, siis ei maksa pead norgu lasta, pikapeale õpite seda tehnikat kasutades teineteist tundma ja asi muutub lihtsamaks. Kui on tõesti näha, et kokkulepet pole tulemas, on okei ja teinekord isegi vajalik tulla selle juurde hiljem tagasi või loobuda hoopis, sest vägisi kokkuleppe saavutamine ei vii kuskile, halval juhul aga toob tüli majja. Eriti veel siis, kui sa usud, et sinu idee on superhea ja kuidas teine saab küll nii rumal olla, et ta sellest aru ei saa.

Ära tee teisele, mida ta ei taha, et talle tehtaks


Kokkulepete puhul tuleb silmas pidada, et teise idee on laual sama võrdse kaaluga kui sinu oma, ideed ongi kaalumiseks, mitte maha tegemiseks. Nii nagu teise tunded on hoidmiseks, mitte lõhkumiseks. Tead ju tuntud käibetõde: "Ära tee teisele, mida sa ei taha, et sullegi tehtaks"? Mu meelest tuleks see ümber sõnastada: "Ära tee teisele, mida ta ei taha, et talle tehtaks".

Kas oled tähele pannud, et kui ideede kaalumine läheb käest ära ja sa asud rünnakule, siis ei hooli sa enam sellestki, kuidas sa ise end tunned. Sa teed endale täpselt seda, mida sa justkui ei soovinud: ründad, vihastad, manipuleerid. Sa ei tunne end kuidagigi hästi. Nii et selles olukorras pole sa just parim ennast juhtiv majakas, vaid keset mäslevat merd uppuv paat.

Iga hinna eest teisele tõestamine, et sinu idee on kuldaväärt ja tema oma puhas jama, viib olukorra rahunedes selleni, et näed oma “suurepärast” ideed tõelises valguses — see ongi jama, sest keegi ei taha sinuga seda teostama minna. Ammugi sinuga, kes sa teisi ründad. Isegi kui teine annab järele, oled kahjuks saavutanud Phyrrose võidu… Taas kord — kellele seda vaja?

Mängus ka muud boonused


Entusiastlike kokkulepete harjutamisel on lisaks ühisele ägedale ideele mitmeid muidki kasutegureid, sest see on tunnete mäng. Kui küsida teise käest, et “Kuidas sa end tunneksid, kui me teeks midagi sellist?”, siis paneb see avaldama teda oma tundeid. Niimoodi õpitakse teineteise tunnetega arvestama. Kui teine ütleb, et ta ei julge seda avantüüri ette võtta või ei taha kuskile minna, sest seal on tema jaoks ebameeldivad inimesed, siis peaksid ikka puhta egomaniakk olema, et suruda teist iga hinna eest oma ideed kiitma ja tegema midagi, mida ta ei soovi teha. Niimoodi saadki teada, millised on ta hirmud, mida ta armastab ja nõnda edasi ehk õpid kaaslast rohkem tundma ja seda infot jagatakse meile elu lõpuni, sest keegi pole nagu avatud raamat.

Muide, inimesed teevad entusiastlikke kokkuleppeid iseendaga kogu aeg. Me räägime iseendaga mõttes või kõva häälega: “Läheks sinna”, “Teeks seda”, “Kas teeks nüüd seda või teeks hoopis toda?”. Me kaalume mõttes kogu aeg midagi. Mitmel juhul me mõtleme välja, mida siis teha või kuhu minna, ja paljudel juhtudel me kujutame end ka ette mõlemas olukorras ja valime lõpuks selle, mis meile kõige rohkem meeldib ehk selle, mille peale meie sisemine andja ja võtja ühest suust ütlevad: “Davai, teeme ära!”

Tulles tagasi andmise ja võtmise juurde, siis liigitub kompromiss samuti andmise alla, täpsemalt järele andmise alla, enamasti oma sisemise soovi arvelt.

Võid nüüd küsida, et kas entusastlikke kokkuleppeid saavutades sa ikka saad päriselt, mida tahad. Siinkohal aitab oma tahtmise ümber sõnastamine. Küsi endalt, kumb on sinu jaoks olulisem, kas see, MIDA te koos teete, või see, MILLINE on teie mõlema tuju seda tehes? Ma usun, et enamik soovib siiski, et neile on olulisem see, et mõlemad oleks hingega asja kallal ja mõlema tuju on laes.