Foto: Pixabay
Lahkuminekud on rasked, teadagi — eriti hingeliselt. Põdemise ja enese kokku korjamise periood võib venida päris pikaks, olenevalt sellest, kui aktiivselt ise omale olukorda tunnistada ja tunnetel olla lasta ja neid mitte eitada. Lahkumineku kriisiga toimetuleku teed kahjuks lõigata ei saa, see tuleb ikka otsast lõpuni läbi käia. Ise ja hambad ristis. Samas hakkavad aga tasapisi end näitama märgid, mis tunnistavad jõuliselt sinu paranemist.

Olgugi teekond raske, sünnib sel teel ka palju head sulle kui inimesele: sinu mõttemaailm korrastub, hindad ümber oma väärtuseid ja põhimõtted, hakkad end üleüldse teise pilguga vaatama ja mis võibolla kõige tähtsam — taipad, mida sa päriselt tahad, millega lepid ja millega mitte ning ühes sellega sead oma hea elu nõudmiste lati kõrgemale, kui see seni olnud on.

Kui oled lahkumineku keeristormi sees, siis tundub muidugi, et selget ilma ei tulegi. Või kui tuleb, siis kõigile teistele (ja kindlasti su eksile), aga mitte sulle. Enesehaletsuse tipphetkedel mõtlesin ma täpselt samamoodi, aga nii uskumatult (või küüniliselt) kui see ka ei kõla, siis nüüd ma mõtlen, lahkuminek oli minu kui inimese jaoks üks suurimaid õnnistusi üldse, mis mulle osaks on langenud. Nüüd on tunne, et kui kellelegi paistab päike, siis särab see taevas just mulle. See päike aga tuli välja vaikselt, nagu aegluubis, andes endast märku algul väikeste õnnelike mõtete ja avastuste näol, hiljem juba aitas näha selgemat (ja suuremat) pilti, kuni lõpuks valgustas ka tulevikusihte, mida ühel hetkel endale uuesti paika panema asusin.

Millal läheb paremaks?

Millal pilk selgineb ja hakkad nägema asjas head? Ma märkasin seda esimest korda siis, kui avastasin järsku, et hommikul ärgates ei olnudki esimene mõte minu eks. See võis olla ehk pool aastat pärast lahkuminekut. Või see mõte, et ma olen lahku läinud ja maailm on üks hädaorg. Oli kordi, kus ma avastasin alles keset päeva, et näed, ma pole eelmisest õhtust saadik asjale üldse mõelnudki. Tajusin, kuidas mu aju puhkab, nagu päriselt. Kui suhtes olles mõtled palju sellele, kuidas teil paarina ka on, kas saab miskit teha, kui asjad kehvasti, ühesõnaga — see kõik võtab päris palju mõtteenergiat ja väsitab tohutult. Rääkimata sellest, mida sa kõik lahutades kokku mõtled. Lahutusest paranedes tekib aga hoopis teine mõtlemise dimensioon — sa ei mõtle enam üldse sellele, kuidas teisel ka on või mis ta on, vaid millelegi, mis sul endal on. Oma asjadele. See tunne on äärmiselt vabastav, sest sa taipad, kui kaua sa pole tegelikult iseendale üldse mõelnudki. Oma vajadustele, tahtmistele, soovidele.

Kui aju end puhkama lülitab, siis lülitab ka keha end uuele režiimile, sa tunned, kuidas pea enam ei valuta, lihased lõtvuvad ja sul on hea ja kerge olla. Ajupuhkus on ka keha puhkus. Minul tuli siis tagasi füüsiline jõud trennis uuesti samal tasemel jaksata. Enamasti oled enda hüljanud pikalt enne lahutust juba, nii et see on suur asi ringiga enese juurde tagasi jõuda.

Märgid, mis näitavad, et sa paraned juba

Aeg edasi ja sa avastad järsku seda, et kuulad muusikat, mis ainult sulle meeldib. Ilma naljata — teise muusikamaitse kipub olema suhetes üks tüliallikaid. Lapsik, mis? Tegelikult ei ole, üksteise erinevate maitsetega puutud kokku eriti pidudel, kus vintis olles hakatakse seda teisele peale suruma ja tüli tõuseb tühjast.

Kui üks ei salli näiteks kantrit või 80ndate diskomuusikat, aga peab seda hommikust õhtuni kuulama, sest partner kurnab kõiki oma albumeid ja pleiliste armutult, siis hambad ristis seda kannatada viib heal juhul tema peale viltu vaatamiseni, piinlikkuseni tema pärast kuni vihkamiseni välja. Või kui oled pärit suhtest, kus igal võimalusel püüti sulle häälekalt selgeks teha, et sa oled oma muusikamaitselt labane kolkainimene — “meie siin Tallinnas kuulasime juba lapsena Def Leppardit ja teie seal Pärnus kasvasite Kuldse Trio saatel”, siis … no mis siis? Siis ei kuula sa enam ilmselt kunagi Def Leppardit (ega pane peale Kuldset Triot, sest sa pole teda kunagi kuulanudki), vaid paned peale OMA muusika, ja kedagi ei koti. Mul on Spotify’s tehtud pleilist nimega “Minu head lood” ja see täieneb pidevalt.

Mul oli lahutuse järel mingi aeg periood, kus ma kuulasin muusikat, kus “somebody did something bad” ja valasin pisaraid. Mida aeglasem matusemuusika oli, seda vägevam. See oli aga õnneks lühike periood, kuid ka vajalik — sain end tühjaks löristada. Seejärel saabus aeg, kui ma kuulasin muusikat, mis saatid vilinal kuu tahaküljele kogu armastuse ja vastassugupoole, eriti aga konkreetsed inimesed. Seegi aeg läks mööda. Selle aja parimaid lugusid meeldib mulle siiamaani: P!nk — Revenge ft. Eminem. Ja seda soovitas mulle naabrimees, kes ütles, et kuula, sul läheb paremaks… Läks ja oo, kuidas veel!

KUULA SIIT:

Umbes aasta pärast suudad lugeda ka raamatuid, mis ei räägi AINULT leinast, suhteteraapiast ja vaimsusest ja jumal teab veel millest sellisest. Sa hakkad lugema päris raamatuid teemadel, mis sind niisama ka huvitavad. Ja klopid tolmu klassikutelt. Mina lugesin sel ajal uuesti läbi näiteks Jane Eyre’i, Arabella, Puhhi, portsu Loomingu Raamatukogu asju.

Kui aju on stressis, on tähelepanu ka kiire hajuma ning raamatusse süvenemine on pärast lahutust peaaegu et võimatu. Ma suutsin lugeda alguses lõigu, aja möödudes peatüki kaupa. Lugesin sedasi üht raamatut pool aastat. Hullult hea tunne oli poolteist aastat pärast lahutust raamatukogu kaart välja otsida ja endale kolmeks nädalaks 10 raamatut võtta. Raamatukogu järjekorras seisis minu taga üks mees, kes imestas, et jeerum, kuidas sa küll nii palju lugeda suudad. Minu kui endise raamatukoi jaoks oli see suur tunnustus ja paranemise tunnismärk.

Kolmas märk, mis näitab, et sinust on saamas terve inimene — sa suudad lolliks minemata olla omaette. Ei ole kogu aeg netis ega inimeste keskel, sa ei jälgi enam üldse mängu, vaid suunad pilgu oma tegevustele. Sa oled võimeline terveks päevaks netist eemalduma, ilma näriva rahutuseta, et äkki sünnib sinu äraolekul midagi olulist, mis paneb sind üksikuna tundma, kui sind kohal pole. Sa lähed metsa, mere äärde või sõidad vanemaid vaatama, lastele külla, ilma et sulle tunduks, et eemaldud inimestest. Minul oli küll see, et ma tahtsin nii väga olla paljude inimeste keskel. Kas füüsiliselt või internetis. Ma vajasin seda kui õhku, sest omaette olemine oli piin. Arusaadav, ei taha üksi olla, sest sind on lahkuminekuga ju sisuliselt üksi jäetud.

Omaette olemisega ja sellega leppimisega läheb kõige kauem aega. Ja ega ma ütlegi, et see on mingi vajalik verstapost, kuhu tingimata jõuda — see oli mulle lihtsalt järjekordne märk tervekssaamisest.

Kõik kirjeldatu kokku viib mind tagasi algusesse — päris hea tunne on tunda, kuidas aju puhkab ja pilk on taas selge. Tajuda, et sinult ei võetud ära üht olulist asja — võimet tunda elust taas rõõmu!

Hea lugeja, anna kommentaarides teada, millised on olnud sinu kogemused — mille põhjal said sina aru, et oled lahkuminekust terveks saamas!