KUI LAPSED LAHKUVAD KODUNT. Nippe tühja pesaga toimetulemiseks

Lapsed on su elus kui head külalised — tulevad, jäävad pikemaks ajaks ja siis lahkuvad, jättes maha sassis toa, pesemata nõud ja mälestused. Heade külalistena tulevad nad aeg-ajalt sind väisama, kuid nüüd juba sutsakatena, sest neil on oma elu, mis tahab elamist. Kuidas aga lapsevanemana tulla toime sellega, et pesa on tühjaks jäänud ja sa polegi neile enam esmane hooldaja?

“Olen ennast tabanud mõttelt, et kui lapsed on kord kodust läinud, saan hakata endale elama,” ütleb kolme poja ema Reelika (38). Tema esimene laps sündis siis, kui Reelika oli 17aastane, ja oma aja ihalus on igati mõistetav. Tegelikkus on kujunenud aga sootuks teistsuguseks.
Aasta alguses läks Reelika vanem poeg sõjaväkke ja käib kord kuus kodus, et “kõht täis süüa”. Vastu suve kolis teine poeg oma isa juurde elama. Kodus on veel 10aastane, kes ema kolmekordse hellusehoo eest juba põgeneb. “Ta ei tule enam minu lähedalegi, sest ma kallistan teda kogu aeg,” kurdab Reelika.
“Kui enne oli majas kogu aeg sigin-sagin, siis nüüd on vaikus. Väiksem poiss on õues või arvuti taga, mina tunnen end nagu kuivik. Nutnud ma pole, aga kurb on olla. Midagi oleks nagu pidevalt puudu.”
Harjumatu on see, et nüüd ei pea enam suurele perele süüa tegema, piisab natukesest. Raha jääb rohkem järele, aga enam pole lastekampa, kellega midagi lõbusat ette võtta. Vaba aega on rohkem, aga mida sellega teha, kui pole vaja lapsi kantseldada? “Ümberhäälestumine on mulle nii raske ja lükkan seda aina edasi. Ma ei suuda muutustega leppida,” ütleb Reelika.

Tühja pesa sündroom
Pereelus on mitu üleminekuperioodi ja üks neist ongi keskealise pere tühja pesa sündroom. Sotsioloogid võtsid selle nimetuse kasutusele 1970. aastatel, kirjeldamaks seisundit, mis tekkis vanematel pärast laste kodust lahkumist. Kurbus ja tühjusetunne tabas valdavalt emasid, kes olid suurema osa ajast pühendanud pere eest hoolitsemisele.
Mida suurem ja tähtsam on mingi roll sinu elus (vanemaks olemine, töö, õpingud vms), seda suurema osa sinu identiteedist see moodustab. Kui see kaob, seisad silmitsi tugevate tunnetega. Kaotusetunnet kipub naiste jaoks süvendama ka samale ajale langev menopaus. Võib tekkida tunne, et elu pudeneb justkui liiv sõrmede vahelt.
Selliste muutuste kaudu tekib sul võimalus areneda isiksusena, ent võid sattuda ka sügavasse kriisi. Laste kodust lahkumisel on kriisi eelsoodumuseks just see, kui lapsed on olnud sinu elu peamine sisu — kui oled vanemarolli pärast loobunud oma huvialadest ja ehk isegi töölkäimisest. Nüüd tühjas kodus üksi ringi liikudes tunnedki, et elu mõte on kadunud. Möödunud eluetapi leinamine võib kesta pikalt, kui sul pole uusi tegevusi ja inimesi, kellega tühja kohta elus täita.
Sageli süvendab kriisi seegi, et keskealistel lapsevanematel on laste kodunt lahkumisega samal ajal ka kriis omavahelistes suhetes. Ja pahatihti juhtub, et laste lahkudes lähevad lahku ka vanemad, nii et kaotusvalu on kahekordne. Sellises olukorras ära jää üksi, vaid leia võimalusel omale asjatundlik nõustaja, kes on varem taolisi kriise pidanud lahendama.

Vanemaks olemine on üks suuremaid, tähtsamaid ja ajanõudlikumaid rolle. Samas: see on ikkagi üks elu osa, mitte kogu elu. Igatsus laste järele on loomulik, aga enamasti ei kulu vanematel palju aega, et uue staatusega kohaneda. Kui nutt tuleb peale, siis tuleb lasta neil tunnetel olla ja nuttagi, aga kui nutad ülemäära ja mõtled, et sinu kasulikud päevad on nüüd möödas, kui sa ei naudi enam tegevusi, mis varem rõõmu tõid — siis on aeg otsida tuge asjatundjalt.

Vabanemine ja uhkus
Kui tühja pesa sündroomist rääkima hakati, oli elu sootuks teine. Arvukate uute uuringute kohaselt ei kogegi tänapäeva vanemad laste lahkudes mitte niivõrd kaotusetunnet, kuivõrd vabanemist. Naised käivad nüüd tööl ja lisaks vanemaks olemisele on neil ohtralt teisigi rolle. Seega jääb lapse lahkumisest maha vähem tühjusetunnet.
Psühholoog Karen L. Fingermani uuring näitas, et vanemad naudivad sel eluetapil hoopis suuremat vabadust ja abikaasaga koosolemist või leiavad endale uusi huvialasid. Lapse areng täidab vanema rinna rõõmu ja uhkusetundega. Paljudel muutub suhe lapsega pärast tema kodust lahkumist isegi paremaks.
Oma ainukese poja Markuse Inglismaale õppima saatmisest mäletab Vilve (50) just uhkust lapse südikuse üle ja sedagi, et elu läks lihtsamaks.
“Ta oli alles 16aastane, aga me saime aru, et peame ta lahti laskma. Meilt küsiti, et kuidas me küll nii väikese ära saadame, aga ta oli valmis minema,” kirjeldab Vilve. “Ei pea enam kell 6.40 tõusma, et teda kooli ajada. Ei pea kella peale koju tulema, et talle süüa teha.” Nüüd on Vilve saanud mehega koos reisida rohkem kui varem.
Markus rääkis juba aasta enne 9. klassi lõppu soovist minna mujale õppima ja nii olid vanemad selleks muutuseks valmis. “Mul oli tööd ka palju, nutuks polnud aega. Ja miks nutta? Et laps tahab oma eluga edasi minna?” küsib Vilve retooriliselt. “Kasvatadki ju teda teadmisega, et ta läheb ühel päeval ära. Üksikema, kes kramplikult lapsest kinni hoiab, sellel on muidugi raskem. Siis võib juhtuda, et laps ei lähegi ära, ja see on põhjus nutmiseks.”

Bumerang-lapsed ja helikopter-vanemad
Mõnede keskealiste vanemate jaoks pole tühi pesa üldse teema, sest “pesa” ei jää kunagi päris tühjaks. Üha enam on noori, kes ei lahkugi kodust või naasevad sinna mõne aja pärast majanduslikel põhjustel, luhtaläinud suhte järel, seoses õpingute või isiklike probleemide tõttu. Psühholoog Allan Scheinberg ütleb, et need n-ö bumerang-lapsed ihaldavad “lapsepõlve piiratud vastutust ja täiskasvanute privileege”.
Kui su täiskasvanud laps ei tahagi iseseisvuda, on sinul kui vanemal selles suur roll. Tõenäoliselt pole sa valmistanud last ette iseseisvalt toime tulema. Oled olnud liialt hoolitsev, n-ö helikoptervanem, kes teeb lapse eest kõik ära, ja sellisest mugavusest on tal mõistagi raske loobuda. Ülehoolitseval vanemal võib tekkida kergesti tung lüüa lapse elus kaasa ja sekkuda tema asjadesse ka siis, kui too on juba kodust lahkunud. Seda tehes lükkad sa lapse iseseisvumist üha edasi ja takistad ka endal järgmisse eluetappi liikumist.
Üks põhjus, miks vanemad end jätkuvalt lastega hõivatuna hoiavad, on soov mitte jääda partneriga omavahele. See tundub ebamugav, sest teineteisest lahku kasvamine võib olla kestnud juba mõnda aega, aga igapäevatoimingute kattevarjus pole pidanud sellele otsa vaatama. Kui tuba tühi, pole sellest enam pääsu. Just laste lahkumine on neid aegu, mil paljud paarid lahutavad. Kunagi ei maksa aga lahutamisega tormata — enne tasub proovida, kas on veel võimalik suhet ellu äratada, erimeelsused läbi arutada ja koos edasi minna.

Isad kahetsevad rohkem
Tihtipeale hakkavad naised laste peatse lahkumisega arvestades ette valmistama järgmist eluetappi — näiteks lähevad taas kooli või tööle, alustavad uute huvialadega tegelemist. Mehed pole tühja pesa sündroomi vastu aga kaugeltki immuunsed ja nüüd on neil ees rasked ajad.
Psühholoog Helen M. DeVriesi uuringust selgus, et mehed selleks muutuseks eriti ei valmistu ja nad ei oska ette näha, et laste lahkumine võiks neile tähendada nii suurt üleminekut. Uurimuses tuli välja, et just isad avaldasid kahetsust kaotatud aja pärast ja et nad oleksid tahtnud olla oma lastega rohkem seotud.
Isadele lohutuseks: kunagi pole hilja hakata lapse käekäigu vastu suuremat huvi tundma, et pakkuda talle tuge ja olla temaga n-ö kaasas. Isegi kui laps läheb õppima teisele poole maakera, aitavad moodsad sidevahendid ühendust hoida. Ainult ajastamisega tuleb rohkem vaeva näha.
Ja lõpuks. Kui oled oma kurvastuse ära kurvastanud, möödanikuga rahu teinud ja sellele hüvasti öelnud, oled valmis taas sadulasse istuma. Nüüd on aeg avastada, mis elul veel sulle varuks on. Sul on nüüd rohkem aega ja tõenäoliselt ka raha, et leida endale uusi rolle, huvialasid, tuua oma ellu uut tähendusrikkust. See on uute võimaluste aeg: lõpuks saad teha nii mõndagi, mis varem polnud võimalik.

7 märki, mis ennustavad tühja pesa sündroomi

1. Kui sinu identiteet on seotud peamiselt vanemaks olemisega (eriti naistel).
2. Kui tunned, et kaotad oma lapse elu üle kontrolli (peamiselt meestel).
3. Kui peres on vähe lapsi või ainult üks laps.
4. Kui sul napib sõpru ja tuttavaid.
5. Kui tekib tunne, et kultuurinorme arvesse võttes lahkusid sinu lapsed liiga vara või liiga hilja.
6. Kui oled noor vanem ja eriti siis, kui lapsed päriselt ei lahkugi kodust (n-ö bumerang-lapsed).
7. Kui muretsed selle pärast, kas laps tuleb ikka laias maailmas toime.

Allikas: Simon Fraseri uuring (2009)

NIPPE, kuidas tühja pesaga kergemalt toime tulla ehk mõtle, mida kõike sa nüüd teha saad!

Suureks kasvanud laste kodust lahkumine toob kaasa rohkesti uusi võimalusi, mille peale sa ehk isegi mõelnud pole.

• Võid olla spontaansem. Sa ei pea enam lastele süüa tegema ega neid õigel ajal kooli kupatama. Võid magada lõunani, minna kinno, kui tuju tuleb, jääda juhuslikult kohatud sõbraga hängima jne.
• Sa ei pea enam taksot mängima. Meie harglinnastumise tuhinas on paljud lapsevanemad kuni laste suureks saamiseni ka taksojuhid: kooli-koju, linna-koju, trenni-kooli-koju-linna, ja niimoodi nõrkemiseni, kuni sa enam ei mäleta, mis trajektooril kulged ja kellel kuhu vaja jõuda on. Taksojuhitöö lõppemisest võid väga suurt kergendust tunda, ja bensiinile kulutamata jäänud raha võid kulutada nüüd märksa kergemeelsemate tegevuste peale.
• Võid lõdvestuda. Vanemana oled pidanud lastele ikka eeskujuks olema, nüüd võid rihma veidi lõdvemaks lasta ning võtta õhtul klaasi veini ja/või jäätist.
• Võid vastutuse oma noorte täiskasvanud laste peale lükata. Sa ei pea võtma nende eest iga kell vastutust ega kaitsepositsiooni. See on esialgu raske, kuna harjumus sedasi käituda on spontaanne. Aga mõtle — nad on nüüd küllalt suured ja tegelikult tahavad, et neid ja nende plaane usaldatakse, seega: lase minna. Oma muhud peavad nad ise saama, ja usu, nad on veel tänulikud, kui sa iga asja peale enam laivi ei lenda.
• Sul on aega tegeleda oma hobidega. Laste kõrvalt ei jäänud nendeks suurt aega — eriti sellisteks tegevusteks, mis nõuavad keskendumist. Nüüd võid rahulikult terve õhtu lugeda, hakata taas käsitööga tegelema, õppida ilukirja, käia mitu korda nädalas trennis, minna kas või langevarjuhüpete kursustele.
• Saad südamerahuga öelda "EI!" Kui sul on ikkagi oma asjad ajada ning laps tuleb oma soovidega, mis tähendaks sinu plaanide katkijäämist, siis sul on nüüd õigus öelda ei. Seegi võib nõuda harjutamist, sest meis on sügavalt sees oma laste soovide ja vajaduste täitmise tung. Aga sinul on nüüd oma elu ja temal oma, mille vahel on selgemad piirid.
• Saad osta endale meeldivaid asju. Tead ju isegi, kuidas lapsed oskavad välja nuiata kõik, mida nad tahavad. See on tähendanud aga kokkuhoidu sinu enda vajaduste pealt. Nüüd pole sul vaja osta lapsele Adidas Superstare ega uusimat nutitelefoni. Need võimalused on nüüd kõik sinu päralt.
• Rohkem intiimsust partneriga. Nüüd on aega pühenduda rohkem teineteisele, kui see soov on veel säilinud. Minna koos reisile, vedeleda kaua voodis, kasutada kõiki ruume kodus oma soovide järgi.
• Uus roll vanavanemana? Ei või iial teada, millal sind üllatatakse lapselastega, mis annab sulle võimaluse kogeda peresuhteid uuel tasandil.
• Uus roll konsultandina. Kui su lapsed näevad, et sa suhtud neisse ja nende valikutesse austuse ja lugupidamisega, jättes mõne koha peal suu vett täis võtmata, siis saab sinust õige pea see inimene, kelle juurde nad nõu saamiseks esmajärjekorras tulevad. See on täiesti uus tasand oma noortega suhtlemiseks ja väga meeldiv viis nende eluteed kõrvalt jälgida.