Foto: Pixabay
Küllap on paljud meist endale esitanud kahtlevaid küsimusi, mille on tõstatanud iseenese võrdlemine teistega või ettekujutusega, milline peaks olema väärtuslik inimene. Tõdemus — olen vähem väärt kui teised, mul ei olegi sellest alandavast seisust pääsu — võib olla tõeliselt rusuv.

Valu allikaks on lähedaste hirmud

Vahel ei saa me endaga rahule jääda seetõttu, et oleme ise lootnud endast enamat. Teinekord on andnud keegi meile mõista, et me ei ole piisavalt head, tublid, asjalikud. Paljude inimeste veendumus, et nad on ebakompetentsed ja puudulikud, saab alguse kõige lähedasemate inimeste negatiivsetest hinnangutest.

Enamasti on ema ja isa need võtmeisikud, kelleni me psühhoteraapias välja jõuame, kui otsime madala enesehinnangu põhjusi. Vahel ka vanavanemad või lasteaiatädid. Oma tunnetesse ja mälestustesse põhjalikumalt süvenedes avastatakse, kui suurt valu on tuntud lapseeas kogetud alandamise ja tõrjumise tõttu. Vanemad võivad olla erakordselt leidlikud oma lapsele eluaegset väärtusetust kuulutavate siltide väljamõtlemisel: “Kas sa, värdjas, muud ei oska, kui kalli raha eest ostetud asju lõhkuda?”, “Sinusugusest ei saa üldse midagi!”, “Sa pole mingi mees, kui tahad muusikuks saada!”, “Sind ei taha küll kunagi ükski korralik mees endale naiseks!”

Miks ennustavad vanemad oma lastele sellist tulevikku? Kas nad tõepoolest soovivad oma lastele kannatusi? Paljud sellised ja veel hullemad väljendused on sageli kantud murest, et laps võib elus hätta jääda, sest ta ei tundu piisavalt tubli. Isegi need isad, kes on pojale kehavigastusi tekitanud põhjusel, et poeg ei osanud kalli tehnikaga hoolikalt ümber käia, ei tarvitse lapsele otseselt halba tahta. Üks tuttav tark mees küsis kunagi poega peksnud isalt, mida tema käsi oleks öelnud, kui talle sõna oleks antud. Isa vaatas oma käsi, mõtles kaua ja ütles, et käsi oleks rääkinud murest ja hirmust poja pärast.

Enesehinnang on muutuv nähtus
Hinnang iseendale ei saa olla alati ühesugune. Loomulik on kiita ennast õnnestumiste eest ja tunda rõõmu edasiminekust. Kui olen teinud vigu, jäänud jänni, otsustanud valesti või olnud häbematu, pean seda tunnistama ja panema miinuspunkti kirja oma mina raamatupidamisse. Mul on nii nõrgad kui ka tugevad küljed. Osa neist nõrkadest vajavad arendamist.

Normaalse enesehinnanguga inimene nii toimibki: õpib veast, proovib uuesti, võtab järgmise ülesande, innustab end tegutsema ja võib rõõmsalt endale vastu rinda patsutada, kui hoolimata ülesande raskusest hakkama sai. Kui aga selgub, et mingit teatud omadust või võimet pole võimalik arendada, annab ta selle endale andeks ega kipu enda kui inimese väärtust tervikuna alla kiskuma.
Kuid inimene, kes on kaotanud endasse usu ja peab end viletsaks, ei tarvitse otsida uusi võimalusi edu kogeda. Ta ei tee otsuseid seal, kus vaja, sest ei usu oma otsuste õigsusesse, ning võib lasta teistel tema ja ta eluga teha, mis need heaks arvavad. Ta ei ole õnnelik, sest teistega võrdlemine toob kaasa vaid negatiivse järelduse. Enamasti ei mõtle ta sellele osale endast, mis on väärtuslik, vaid keskendub pigem nõrkustele. Ta ei ole hea ega võrdne kaaslane ega koostööpartner. Vahel jääb mulje, et inimene, keda lapsepõlves on karistatud alandamise ja hukkamõistuga, jätkab toimimist oma vanemate agressiivsel moel, alandades ennast ise, justkui uskudes, et ongi selle ära teeninud. Kui inimene on jäänud uskuma, et on kehv ja teistest vähem väärt, võib see mõjutada paljusid tema elu aspekte.

Suurte hingeliste traumade järel võivad iga inimese elu mingi aja jooksul iseloomustada kirjeldatud ilmingud. Eriti juhul, kui trauma on põhjustanud väga oluline inimene või mõjutab läbikukkumine teiste või ta enda edaspidist elu suurel määral. Sel juhul on tegemist traumast tingitud depressiivse reaktsiooniga. Depressiooni võidakse kogeda ka muudel põhjustel ja asjaoludel. Madal enesehinnang on üks depressiooni sümptomitest meeleolulanguse, huvipuuduse, energia vähesuse jm kõrval. Depressiooni saab enamasti ravida. Tõhusa ravi tulemusel paraneb meeleolu ja kirjeldatud negatiivsed nähud taanduvad mõne kuu jooksul.

Seletades ja julgustades
Kuidas siis toimida oma lastega, kui nad teevad midagi valesti või kehvasti? Kas ei tohi üldse kritiseerida, anda mõista, et nad oleksid võinud olla hoolikamad, tublimad?
Kaugel sellest. Täiskasvanute antud hinnangute toel on lastel võimalik õppida ennast ise jälgima ja hindama, kompetentsemad ja osavamad inimesed saavad vähem kompetentsete tähelepanu juhtida vigadele ja puudujääkidele.

Kui ma ei ole rahul sellega, mida teine teeb, tuleb enne sekkumist endale selgeks teha, mida ma tahan. Kas tahan teda alandada, talle koha kätte näidata, või tahan, et ta õpiks paremini toimima? Heade kavatsuste korral räägin tema tegevusest, mitte tema isikust. Selle asemel, et öelda: “Oled rumal”, ütle hoopis: “Sa vist ei saanud õigesti aru”, ja seleta, mida oleks mõistlikum teha. Ema, kes ei soovi, et tütar hakkaks ebausaldusväärsetele meestele silma heitma (sest teistest pole kaaslast loota), võiks “ennustamise” asemel kannatust varuda ning lihtsalt ja konkreetselt seletada, mida ta tütrelt ootab.
Olenemata sellest, mis on tekitanud madala enesehinnangu, saame inimest toetada teda julgustades, tema häid omadusi ja positiivseid tulemusi märgates ja talle sellest teada andes. Mida olulisem inimene, seda tähtsamad on tema hinnangud, siirad, südamest tulnud sõnad.

Armasta ja aita end ise
Kas kõrge enesehinnang on igal juhul parem madalast? Teatud olukordades annab kõrge enesehinnang kindlasti eeliseid. Kui usun endasse, võin ette võtta asju, mida selle usuta teha ei riskiks, otsin lahendusi ega anna kergesti alla. Igal juhul tundub tõenäolisem, et õnn mind kergemini üles leiab ja mulle kaasa aitab, kui olen omalt poolt õnnestumisele võimaluse andnud, alustanud, läinud kohale ja hoidnud silmad lahti kõige suhtes, mis võiks abiks olla.

Paras annust rahulolematust endaga, kuigi see on mõneti ebamugav, võib kannustada arenema, paremaks saama ja midagi saavutama. Samas võib liigne rahulolematus pigem pärssida, võtta ära energia, mida võiks enda arenemisse investeerida. Kui tahad muutuda paremaks ja tugevamaks, sea endale eesmärk ja tegutse, leppides sellega, et kõike ei saa muuta. Tee enese täiustamiseks parim, mis võimalik, ja aktsepteeri tulemust, milleni jõudsid. Pikemaaegse absoluutse rahulolu aeg võiks tulla siis, kui tähtsamate asjadega elus ühele poole saadud.

Enesekiitus haiseb — kõlab üks eesti vanasõna. Õnneks eneseusk ehk usk enda väärtusesse ei haise üldse. See aitab teha plaane ja tegutseda ning seeläbi suurendada oma väärtust. Kui usk kipub nõrgaks jääma, peaksime oma lähedastele seda juurde andma.

Kiida ennast ise!
• Võta õhtul kokku, milliste heade, tublide või õigete tegudega oled päeva jooksul hakkama saanud.
• Tuleta endale meelde, et ka väikesi edusamme peab arvesse võtma. Õigem on mitte võrrelda end teistega, vaid oma praegusi saavutusi ja vormi varasemaga.
• Võta endale ülesandeid, mis nõuavad veidi rohkem pingutust. Liiga kergete ülesannete täitmise puhul ei ole justkui millegi eest ennast kiita.
• Ühelgi inimesel ei ole ainult head omadused ja tugevad küljed. Kui tundub, et kellelgi on, siis sa lihtsalt ei tunne teda piisavalt.