„Ema lootis, et minust saab talle abikaasa aseaine.“ Kui leseks jäänud vanem kaaperdab oma lapse elu. Psühholoog annab nõu
(56)Suhe emaga on elus üks kõige olulisemaid sidemeid ega mineta oma tähtsust ka aastate möödudes. Kuid mida teha siis, kui emaga ühes ruumis olles muutub õhkkond alati pingeliseks ja õigem tundub teineteisest pigem eemale hoida?
Karinil (41) oma ema Liinaga (66) just nii ongi. Kusjuures kumbki asjaosalistest pole segaste suhete üle rõõmus, kuid asja parandada ka ei oska. „Ema on mulle kallis, aga me ei suuda koos normaalselt toimida kauem kui paar tundi. Kui külaskäik venib pikemaks või lausa mitmepäevaseks, siis me olemegi nagu kass ja koer,“ räägib Karin. „Oleme küll üks liha ja veri, kuid ometi on meie vaated elule kardinaalselt erinevad. Minu ema kulgeb lillelapsena läbi elu põhimõttel „mis on linnukesel muret“. Mina aga olen rohkem muretseja ja ka perfektsionisti tüüpi, mulle meeldib kindlus, mingis mõttes ka rutiin ja stabiilsus.“
Karin ei oskagi enam täpselt välja tuua, mis võib olla nende halva läbisaamise põhjuseks. Võib-olla sai otsustavaks see, kui kahekümnendates eluaastates Karin emale kurtis, et lapsesaamine ei taha kuidagi õnnestuda. Ema kommenteerinud teed rüübates ja naeratades, et ju see on tütrele karistuseks: ongi parem, kui temataolised halvad inimesed lapsi ei saa! „Mäletan, kuidas tõusin poole sõna pealt lauast ja lahkusin nuttes. Me ei suhelnud kuid, kuigi elasime lähestikku,“ meenutab Karin. „See pettumustunne on mul praegugi selgelt meeles, ehkki olen juba ammu ise ema. Pärast seda juhtumit loobusin emaga südamest südamesse rääkimast. Tundsin, et ta on mind reetnud.“
Karinile on paljud soovitanud, et...
