Foto: Pixabay
Lahkuminekud on rasked ja valu, mis maha jääb, võib teinekord halvata kogu elu. USA professor ja maailma ühe vaadatuima TED seminari ettekande “Power of vulnerability” autoritest Brené Brown on öelnud, et murtud südametega inimesed on meie hulgas ühed kõige julgemad — sest nad julgesid armastada.

Me kõik oleme kunagi olnud olukorras, kus “diagnoosiks” saab panna murtud süda. Mõtete halvatus ja emotsionaalne piin, mida murtud süda põhjustab, ei lase meil tunda ennast sugugi hästi, pigem vastupidi — elu paistab täiega nõme, sel nagu polegi mõtet enam. Samas kui tead, mis on murtud südame taga ehk kuidas asjad omavahel seotud, siis on sellega ehk kergem toime tulla. Miks on siis südame murdumine nii raske ja kas saab asja omale kergemaks teha?

Murtud südame ja sõltuvuse seos


Mitmed uuringud on tõestanud, et emotsionaalne piin, mis lahkumineku järel tekib, on võrreldav heroiinisõltlase võõrutusnähtudega. Neuroloogid on uurinud lahkuläinud inimese aju ja teinud muude nähtude põhjal kindlaks, et ajus aktiveeruvad siis täpselt need osad, mis neil, kes läbivad võõrutusravi. Lihtsamalt väljendudes võibki väita, et kui armastus on sõltuvus, siis murtud süda on võõrutus. Võõrutus endisest partnerist.

Nii nagu narkosõltlane otsib järgmist laksu ja teeb selleks teinekord hulle tükke, võid lahkumineku järel järsku avastada, et teed midagi sarnast ehk seda, mida sa tavaolukorras ei teeks. Sest su emotsionaalne keha vajab lihtsalt seda “laksu”. Sa jälgid salamisi sotsiaalmeedia kaudu, mida su eks teeb, kellega on, kus käib. Või saadad talle sõnumeid lootuses, et ta vastab, kas või midagigi. Kui teil oli ühiseid tuttavaid, siis püüad võimalikult suurt ükskõiksust üles näidates uurida, kuidas su eksil läheb. See on võõrutuse üks pahupooli, samas vägagi inimlik, ent kui sa nende tegevustega jätkad, siis lükkad paranema hakkamist lihtsalt edasi.

Lahkuminek avab vanad haavad


Võibolla on sul lahkumineku järel tunne, et kõike on järsku liiga palju? Sa mõtled nii konkreetsele lahkuminekule, kuid samas ka eelmistele, kuni sinnamaani välja, et avastad end järsku lapsepõlvele mõtlemast. Kõik sinu kiindumussuhetes löödud haavad tunduvad järsku lahti ja veritsevad. Meie keha kaitsemehhanism on niimoodi loodud, et kui meil on kõik hästi, siis vanasid haavu ei torgita, nendega pole mõtet siis ju tegelda. Kuid keha ei unusta — kui sulle tehti väiksena haiget või hiljem täiskasvanueas armastatu poolt, siis need haigetsaamised ujuvad nüüd uuesti pinnale. Sellega saab seletada tegelikult ka seda, miks isegi lühikesest suhtest lahkuminek võib tunduda kui maailma lõpp. Keha jaoks ei ole vahet, kas sinu juurest lahkus üks vanem, kui sa olid pisike, või partner, kui sa olid juba 30ndates, sest keha jaoks on mõlemad käsitletavad turvatundena ja iga lahkumine on turvalisest paigast välja rebimine. Nii et iga kord, kui nutame taga äsjast suhet, nutame me tegelikult taga kõiki neid suhteid, kus me tundsime end hästi.

Kui “ajast” üksi ei piisa


Räägitakse, et aeg parandab haavad, ent ei pruugi. Aeg üksi ei tee midagi ja sellest oleme kirjutanud rohkem siin. Inimesel, kes valutab oma murtud südant, on üleüldse väga keeruline selle ütlemisega toime tulla, sest see ei aita teda. Kuid on mõningaid asju, mida sa saad oma ajaga siiski teha, et olemine ja enesetunne saaksid paremaks. Allpool on mõned juhised, mis aitavad suhtesõltuvusest vabaneda, obsessiivsest meelelaadist ja “imelikust” käitumisest eemalduda ning sammuda paranemise teele.

1. Austa oma valu. Valu on valus põhjusega. See näitab, et sa julgesid armastada, avada end kellelegi ja olla haavatav. See näitab, et sa oled inimene, kes tahab anda ja tunda. Nüüd, kui oled lahku läinud, siis ülalnimetatud põhjustel ja mitmel muulgi tunned sa valu. Küllap tunned, et vähe on neid, kes su valu mõistavad. “Ole tugev!”, “Küll sa üle saad” või “Sa oled nii kena ja noor, küll sa leiad omale kellegi” näitavad tegelikult mõistmatust ja ka kergekäelist suhtumist kellessegi, kel süda pooleks murtud. Minu isa tavatses öelda — “las mul olla paha olla”. See lause oli tal muudes olukordades küll kasutuses, ent minu meelest on selles lauses oma uba sees. Kui valu tuleb peale ja on valus olla, siis ütle omale need sõnad: las mul olla paha olla. Iseendaga rääkimine ei ole hulluksminemise tunnismärk, vastupidi — sa pöörad niimoodi omale tähelepanu ja austad seda, mis su sees toimub. Saad valu ka tervitada — “Nüüd tuli valu, tere valu, praegu on järelikult valus olemise aeg”. Nutt ja pisarad on ka valu lubamine. Hea sõber, kelle õla najal nutta, on äärmiselt teretulnud. Sellised valu tunnistamise hetked lubavad tegelikult valul kiiremini mööda minna. Eks muudegi asjadega siin elus on nii, et kui väga vastu punnid, läheb keerulisemaks. Nii et ei maksa valule vastu punnida, vaid pigem lubada tal olla sinuga.

2. Ära hellita lootust. Lootus on paradoksaalne nähtus. Ühtpidi võib lootuse külge klammerdumine päästa meie elu keset looduskatastroofi või suuri õnnetusi, teistpidi võib lootus viia meid ka põhja. Eriti siis, kui tegemist on tühja lootusega. Tühi lootus on sama mis “laks” narkootikumi, see võib olla ahvatlev. Ehkki korraks hakkab hea, on hilisem kukkumine seda rängem. Kui lased ühel hetkel lootmisest lahti — olgu selleks siis uuesti oma eksiga kokku minemine või see, et ta hakkab sind jälle armastama —, siis märkad alles muutusi. Need näitavad, et oled hakanud paranema.

3. Korista narkootikum silme alt ära. Mida see tähendab? See tähendab seda, et sa enam ei suhtle oma eksiga. Kui teil on ühised lapsed, kes vajavad veel hoolt, siis saab seda alguses teha vahendusinimese abil või vanemaid kasutades. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et sa blokeerid ära kõik sotsiaalmeediakanalid, miskaudu saad sa ise temaga kontakti. Facebook, messenger, whatsup, Skype… Lisaks blokeerid ära ta telefoninumbri. Peale selle räägid läbi ühiste sõpradega, keda sa usaldad, et nad ei annaks sinu kohta su eksile mingit informatsiooni, niisamuti ei uuri sina nende käest. Kui vaja, seate sisse kontrollmehhanismid selle uurimise takistamiseks. Minul töötas see, kui ma palusin paaril meie ühisel tuttaval kasutada sõnu, et nad pole minust ammu midagi kuulnud. See kõik muidugi ei tähenda, et te tulevikus ei võiks suhelda või olla heas läbisaamises, ent alguses on selline “tuima mängimine” sulle enesele väga vajalik. Kui blokeerimine ei ole mingil põhjusel võimalik, siis minimeeri suhtlust kardinaalselt.

4. Teadvusta endale, et sa kipud oma endist suhet ja partnerit idealiseerima. Sa kipud tagantjärele nägema kõike läbi roosade prillide ning unustama asjaolud, miks te lahku läksite. Idealiseerimine tähendab, et meenutad vaid häid ja kirglikke hetki, ent ei meenuta pidevaid tülisid või petmist, mahategemist, alandamist, paikapanemist või midagi muud, mis heidab suhtele halba varju.
Sellistel hetkedel on vaja teha üks reaalsuskontroll. Kui oled pidanud päevikut, siis loe sealt oma ahastust ja valu, mida oled eksiga läbi elanud. Kui mõni su lähedastest sõpradest on su eluga kursis, palu tal endale meenutada, miks sa lahku läksid üldse. Või koosta nimekirja asjadest, mis sind su eksi puhul häirisid ja mille tõttu tundsid end temaga õnnetult ja halvasti. Selline reaalsuskontroll ei ole mõeldud selleks, et sinu eksist saaks sinu silmis halb inimene, vaid on mõeldud sulle, et sinu tunded tasakaalustuksid ning sinu sees jääks vaiksemaks hala “ma ei leia endale enam mitte kunagi nii head meest…”. Palju lihtsam on üle saada kellestki reaalsest, keda sa ei idealiseeri. Selliseid reaalsuskontrolle võib teha ka hiljem — siin on üks võimalikest.

5. Pane tähele enesesüüdistamist, enesekriitikat ja eneses kahtlemist. Pärast lahkuminekut hakkab rääkima meis see lahtine veritsev haav. Sa hakkad omale ette söötma erinevaid sinust tulenevaid põhjuseid, miks asjad ei laabunud. “Miks ma ometi olin nii halb inimene?”, “Kuidas ma küll võisin?”, “Kui ma oleksin teinud nii, siis ei oleks juhtunud naa…”. Kui sa lased sellel haaval kaua rääkida, muutuvad laused su peas sellisteks: “Ma ei ole piisavalt hea”, “Keegi ei taha mind enam” jne. Kui paned enda sees toimuvat tähele, on sul lihtsam ka enesehaletsusega toime tulla. Kui sa seda ei tee, siis jääd enesesüüdistuse rattasse pikemaks ajaks kinni.

Iga suhe õpetab meile midagi ja eelkõige saame niiviisi rohkem teada iseenda kohta. Mida me soovime, mida me talume ja mida mitte. Selliste teadmistega on kergem minna edasi ja tulevikus ka uude suhtesse.

Allikas: Psychology Today blogi