Foto: Pixabay
Kuulekateks sünnitusmasinateks taandatud naised marsivad sirges rivis, pilk alandlikult maha löödud. Majaperemees eostab teenijanna (kes on sisuliselt ori), vägistades teda äärmuskristliku tseremoonia käigus majaperenaise abiga. Teenijannad on vaid kahel jalal kõndivad emakad, kellel pole lubatud lugeda, kirjutada, õppida ega end mingil muul moel teostada. Nende ainuke ülesanne on olla pakend lapsele, keda pererahvas täiesti loomulikult enda omaks peab. Ultraheliuuringud, abordist rääkimata, on keelatud. Abort on surmanuhtlusega karistatav, nagu ka homoseksuaalsus või kristlusest erinev usk.

See on lühikokkuvõte Margaret Atwoodi raamatust „Teenijanna lugu”, väljamõeldud totalitaarset riigikorda kirjeldavast teosest, mille külmajudinaid tekitav ühiskonnakorraldus oleks justkui sajandite kaugusel 2019. aasta Euroopast. Romaan kirjeldab äärmuskristluse võimulepääsu USAs, kus üha kasvav viljatusprobleem otsustatakse lahendada, tehes kõigist veel viljakatest naistest eelmainitud teenijannad. Kusjuures vaid mõni aeg varem olid need naised edukad, iseseisvad ja vabad kodanikud, pärast riigipööret püüti nad aga loomade kombel kinni ning sunniti pimeda usuga palistatud orjastusse.

Eriti kaugel tunduvad sellised arengud olevat kõikvõimalike vabadustega harjunud Eestist, kus usklikuna identifitseerib end 20 protsenti elanikest ning jumala olemasolusse uskujaid on 39 protsenti. Kuid kas tõesti on taevas täiesti pilvitu ning ettevaatlikkuseks pole mingit alust? Ega Atwoodi teoseski asjad silmapilguga käinud. Ultrakristlikule riigipöördele eelnes mitu aastakümmet kristlike liikumiste sihikindlat tööd. Retoorika ning lubamatu ja lubatu, võimatu ja võimaliku nihked toimusid aegamööda. Lisaks veel kahanevast iibest tingitud demograafiline mõõn ning libe kaldpind oligi olemas. Lõpuks tuli vaid lõhkeaine ja püssirohuga pisut kaasa aidata.

Kuigi Eesti ühiskond on ametlikult siiski teadmistepõhine ja teaduslikult tõestatud valikutest lähtuv, on ka siinmail juba mõnda aega kõlanud mõtted ja väljaütlemised, mis väljendavad otsesemalt või varjatumalt küllaltki vanakristlikke uskumusi. Sõnavabadusega kaitstult, traditsioonilisusega looritatult ja sõnakalt esitatult on need leidnud vähemalt osaliselt viljaka pinnase neis, kelle tahtmine oleks naissoo ajaloo viimase sadakonna aasta saavutused kadunuks kustutada.

Kui minu käest küsida, siis abordi, raseduse, laste arvu jm bioloogiliselt vaid naissoole võimalike nähtuste teemal ei peaks meessugu üldse kaasa rääkima. Kuid kuna Eestis on seadusega tagatud õigus avalikult esineda siiski kõigil, eeldab see teilt, head naised, teatud valvelolekut.

Iga tagurliku — eriti religioosselt tagurliku — režiimi esimeseks ohvriks on naised. Seega, olge kuuldel! Kuulake hoolega, kes ja kuidas teist, teie kehast ja tervisest ning nende üle otsustamise õigusest räägib. Naiste sõna- ja otsustusõigus, kodanikuvabadused, eneseteostus ja puutumatus ei ole kultuuriliselt sugugi nii kinnistunud, et nende säilimise nimel poleks vaja enam üldse tööd teha.

Rain Kooli on Soome-Eesti ajakirjanik, kolme lapse isa ning oma 25aastase karjääri jooksul palju kokku puutunud ka terviseteemadega.

Rain Kooli on Soome-Eesti ajakirjanik, kolme lapse isa ning oma 25aastase karjääri jooksul palju kokku puutunud ka terviseteemadega.
Foto: Aivar Kullamaa