NÄITA, ET MÕISTAD teist inimest ehk kuidas vabandada nii, et teine tunneb, et teda on mõistetud
See, et keegi ei mõista ülevaid tundeid, on üsna harv nähtus. Pigem ei mõisteta raskemaid tundeid. Miks aga see üldse oluline on, et meid mõistetaks?
Vaadake, inimloomal on põhivajadused. Füüsilised põhivajadused ja psühholoogilised põhivajadused. Taandades füüsilised vajadused kõige põhilisemani, jõuame õhuni. Hingamata ei saa. Eestlane ütleb elus olemise kohta väga tabavalt “Hing on sees”. Ning suremise kohta sama ilusti “Hinge heitma”.
Õhu psühholoogiline ekvivalent on mõistmine. Inimese baasvajadus on olla mõistetud. Kui meid mõistetakse, võetakse meid justkui omaks. Kui ei mõisteta, heidetakse meid justkui välja. Kunagi tähendas füüsiliselt karjast välja heitmine surma, mistõttu vajamegi mõistmist selleks, et püsida (vaimselt) elus.
Miks ma siis ikkagi tunnen, justkui mind ei mõistetaks? Mõistetud olemist saab vaid tajuda. Me ei saa otseselt kuidagi teada, kas teine meid mõistab või mitte. Sellele on olemas viited ja märgid, mida me saame tõlgendada. Siin läheb asi pisut segaseks, sest nagu sümbolismis ikka, kipuvad tõlgendused olema väga laiad ja kindlat seost kahe asja vahel on raske luua. Ühele tähendab naeratus kõike, teisele mitte midagi. Üks püüab naeratusega öelda kõike, teine on lihtsalt kena.
Tulles tagasi keeruliste või rõhuvate tunnete juurde, siis on nende tekkega sageli seotud keegi teine. Ja mõistmise väljendus või kinnitus leiab aset kahe inimese vahel. Jätame siinkohal konfliktid iseendaga kõrvale. Kumbki teeb midagi, mis annab teisele mõista (huvitav eesti keel, eks), et teda on mõistetud. Just nimelt mõistetud, mitte temast aru saadud, sest need on erinevad asjad.
Arusaamine on intellektuaalne protsess. Mõistmine hõlmab lisaks intellektuaalsele tõlgendamisele, kategoriseerimisele ja tähenduse omistamisele ka psühholoogilist ja emotsionaalset tähenduslikkust. Arusaamiseks enamasti piisab mõtlemisest.
Mõistmiseks on vaja tunnetada ja tunda. Mõistmine käib läbi empaatia. Empaatia tähendab aga võimet tunnetada ja tunda, mida teine tunneb. See nõuab mõningal määral teisega samastumist, tema nahka pugemist, läbi tema silmade maailma nägemist ja tema kõrvadega kuulmist, tema taustsüsteemi adumist ja mõtteseoste tajumist.
Just seetõttu avardab mõistmine igaühe maailma, sest mõneks ajaks võtame omaks teise inimese lähtekoha. Hiljem enda nahka ja oma maailmakäsituse juurde naastes on see tahes tahtmata rikkam kui varem.
Aga ikkagi, kuidas anda teisele mõista, et tema raskeid tundeid on mõistetud? Kõigepealt tahan öelda, et see väärib sügavat tunnustust, kui keegi julgeb põhjustajale oma valu väljendada. Enamasti väljendame seda ikka kellelegi teisele: sõbrannale, abikaasale, kahjuks sageli ka endast nõrgematele — lastele —, internetikommentaariumis või võõrale möödakäijale, keda ehk kunagi enam ei kohta. Palju kergem, kindlam ja julgem on anonüümselt oma valu kas korraga või piiskhaaval kuhugi välja valada. Aga seista vaenlasega vastamisi ning sügavalt silma vaadates (või ka mitte) öelda välja, et olen saanud haiget sellepärast, mida sina tegid, nõuab üüratud julgust ja jõudu. See on tunnustust väärt.
Samavõrd on tunnustust väärt vastuvõtja julgus jääda paigale, jääda rahulikuks, mitte lasta end kaasa haarata ja tüli üles kiskuda. Vaimlejad (need, kes on asunud vaimse arengu teele ja tegelevad erinevate praktikatega, millest esimene on sageli neutraalsuse suurendamine ümbritseva suhtes) tulevad sellega päris hästi toime. Emotsionaalses olukorras taandavad nad end kärbseks seinal, justkui vaatleksid kahe neid mittepuudutava inimese vahelist keskustelu. See aitab küll emotsioonide paisumist esialgu ära hoida, kuid ei aita kuidagi kaasa olukorra lahenemisele, mis ideaalis tähendab vastastikust mõistmist.
Selleks, et olukorda mõista ning pakkuda teisele mõistmist, on vaja empaatiat. On vaja kasvõi viivuks teisega samastuda. Võtta omaks tema nägemus. Muidugi ei tasu kogu oma maailma maha jätta ja üleni teise nahka pugeda. Ühe jalaga võiks jääda oma maailma tunnetama, et mitte teise tõelusse päris ära kaduda.
Aga mõistmist ei saa kirjeldada, sest see ei tule peast. See tuleb südamest. Seda saab vaid tunda. Igaüks, kes on kunagi ootamatult mõistnud teise tunnet ja maailma, teab, millest räägin. Sealt edasi on kõik väga loomulik. Usun, et inimesed on olemuselt head ning olles mõistnud teise valu, ei tule mõttessegi seda juurde tekitada. Meis tärkab loomuomane soov valu vaigistada, lohutada, asja parandada. Meie enda maailm ja valu taanduvad tagaplaanile ning meis tärkab ennastsalgav soov teist aidata.
Ometi ei saa kedagi aidata, kuni ta ei tunne end mõistetuna. Selle reha otsa on suurem osa meist korduvalt astunud. Tavaliselt öeldakse, et kedagi ei saa aidata, kui ta seda ei soovi. Inimeste soovi abi vastu võtta mõjutab ennekõike aga see, kas nad tunnevad end mõistetuna. Kuni me ei mõista, ei saa me päriselt aidata. Kuni nemad ei tunne end mõistetuna, ei ole nad valmis abi vastu võtma.
Üks olulisemaid sümboleid, mis aitab väljendada mõistmist tekkinud ja tekitatud valu vastu, on VABANDUS. Kahjuks pole see sugugi loomulik, sest ühendus südame ja aju vahel on sageli nõrgavõitu. Ajus elab ego, kes oma valdusi kiivalt valvab ja iga külalist väga kriitiliselt takseerib. Olles mõistnud, st südames aru saanud, on vaja see tunne ajule edasi anda, et viimane annaks vastava korralduse kõnekeskusele taibatut väljendada. Iseenesest on see lihtne:
„Palun vabandust, ma ei teadnud, et minu tegu sind sel viisil puudutas. Ma tõesti ei tahtnud sulle haiget teha. Anna andeks.“
Allikas: LifeLift blogi
