Minagi mäletan selgelt, mismoodi ma varem sammud ostukeskuse poole seadsin niipea, kui tuju oli kehv. Vahel lihtsalt oli selliseid päevi, kui soovisin ehete, riiete, šokolaadi või trenniga koos alateadlikult osta ka õnnelikkust.

Iroonia seisneb aga selles, et õnn ei alga väljastpoolt. Ma võin jäädagi ostma neid kotte ja kingi, kleite ja kõrvarõngaid, käia reisidel ja jõusaalis. Põhiline aga jääb samaks – õnne väljastpoolt otsides otsitaksegi seda lõputult. Rahulolematus ja tühjus jäävad sisse, kui õnneanuma on täitnud ainult keegi teine või miski muu.

Armastus võrdub õnn? Või hoopis uued asjad?

Jah, vahepeal võib tõesti tunduda, et õnn tuligi ideaalse kaaslase kujul, aga lahutuse korral puruneb õhuloss raginal kildudeks ja oled alguses tagasi. Uuringud näitavad, et millegi ostmisest tekkiv õnnehetk püsib keskmiselt 39 sekundit. Pärast seda on ajule vaja uut impulssi, mis kehas taas õnnetunde käivitaks. Kui aga tekitada seos õnne ja ostmise vahele, muutub ostmine lühiajalist rahuldust tekitavaks sõltuvuseks.

Elu on meie sisemaailma peegel

Olen õnne teema endale põhjalikult selgeks teinud ja tean selle põhiprintsiipi: kõigepealt mina õnnelik, siis ka maailm mu ümber õnnelik. Seda enam olin üllatunud, kui tundsin end totaalselt õnnetuna pärast viimast lahkuminekut...