Foto: Pixabay
Mis juhtub autoga, kui sõita kogu aeg, pidurid peal? Varem või hiljem ütleb mootor üles. Ennast ülemäära kontrollides käitud sa samamoodi kui ignorantne juht — tunnete allasurumine võib su lõpuks haigeks teha.

Käed on rusikas, hambad kokku surutud, keha pinges ja jäik. Kas sa hingad? Tõenäoliselt mitte ja sa isegi ei märka seda. Keha teeb suurt tööd, et tundeid endast mitte välja lasta. Mõnikord on tunnete pidurdamine vajalik, sageli aga väga tervistkahjustav tegevus.
Enamasti surutakse endasse tagasi negatiivseks peetavad tunded, nagu ärevus, hirm ja viha. Näiteks ei väljenda sa pahameelt, kui keegi järjekorras sinust ette trügib — sa jääd viisakaks. Sa ei helista vihaselt bussifirmasse, kui juht peatusest tuima näoga mööda sõidab.
Nädal aega e-kirjale vastust oodates hakkad teisele poolele vabandusi välja mõtlema, kuigi võiksid tunda õigustatud pahameelt. Oled tööl üle koormatud, aga ei tee piiksugi, kui ülemus sulle veel reede õhtul midagi ootamatut ette lükkab. Ja nii need tunded kuhjuvad sinna, kuhu ei peaks…

Enda sisse, enda vastu


Allasurutud viha on seostatud mitme tervisehäda, nagu hüpertensiooni, südame-veresoonkonnahaiguste ning seedetrakti probleemidega. Samuti võib see põhjustada pinget kaelas, õlgades ja kätes, peavalu, tüüpiline on valutunne rinnas. Kuidas saavad tunded tekitada kehas nii suurt pinget?
Gestaltteraapia (1940. aastatel alguse saanud psühhoteraapia meetod) selgitab seda kui õpitud mehhanismi, mil tugeva laenguga emotsioonid, mida ei juleta või ei taheta väljendada, pööratakse bumerangina enda vastu.
Autentne reaktsioon olukorrale — soov tegutseda, midagi vastu öelda, enda eest seista jne — peatatakse sisekõnega. “Tegelikult tegin mina midagi valesti. Mina olen süüdi, ma oleksin pidanud targem olema!” Energia jääb kehasse lõksu, üks pool ütleb: tegutse, teine ütleb: peatu; üks pool ütleb jah, teine ei.
Võitlus kahe vastandliku jõu vahel peegeldub jäigas kehaasendis ja hinge kinnihoidmises. Pihku surutud küüned, huulde hammustamine, juuste katkumine ja enesesüüdistused on märgid sellest, et tunded on pööratud enda vastu.
Kehas tõuseb stressihormooni kortisooli tase, mis omakorda kergitab vererõhku, süda hakkab pekslema, kõht või pea valutama, lihased lähevad pingesse jne. Enda vastu pööratud viha kõige hullem vorm on ennasthävitav käitumine. Komme end alati talitseda on selle väike vend.

Kes on ohus?


Suurimas ohus on inimesed, kelle teadlased on tituleerinud allasurujateks, ehk need, kes üldiselt oma negatiivseid tundeid välja ei näita. Nad püüavad vastata ootustele, on usaldusväärsed, ratsionaalsed, kontrollitud käitumisega ja sageli edukad.
“Nad paistavad silma sellega, et ei tunne eriti hirmu, aga on samas pidevalt kaitses. Nad ei ole kuigi riskialtid ja vajavad suurt kontrolli nii enda kui ka olukordade üle,” loetleb Saksamaa Jena ülikooli teadlane Marcus Mund. Ühes kolleegiga viis ta kolme aasta eest läbi põhjaliku uuringu tunnete allasurumise teemal ja märkas, et allasurujad on sisimas palju kartlikumad, kui nad ise arvavad. Stressiolukorras olid nende kehareaktsioonid (higistamine, kiirenenud pulss) tugevamad kui neil, kes oma tundeid alla ei surunud.
Sama tõdesid Stanfordi ülikooli meditsiinikooli teadlased pea 30 aastat tagasi, kui nad uurisid 120 lennundusjuhti ja inseneri. Selgus, et tunnete allasurujatel oli kõrgem vererõhk ja nad reageerisid isegi väikesele stressile tugevamini kui väga ärevad inimesed.
Allasurujad jäävad stressiolukorras rahulikuks ja see pole teesklus. Tihti pole nad ise teadlikud, mis nende sisemaailmas toimub, sest kui inimene ei hinga, kaob kontakt keha ja tunnetega. Isegi kui nad märkavad oma keha reaktsioone, ei võta nad neid sageli tõsiselt, ja nagu juba öeldud, on sellel lihvitud fassaadil kõrge hind. Stanfordi ülikooli psühholoog Daniel Weinberger leidis, et allasurujate hulka kuulub iga kuues inimene.

Kuidas see algab?


Paljud käitumismustrid tulevad pärandina kaasa lapsepõlvest. Kritiseerimise ja karistamisega õpetatakse lastele, mida ja kuidas on lubatud väljendada ja mida tuleb tagasi hoida. Mõnes peres tuleb peita viha, teises kurbust, kolmandas pole ruumi ärevusele. Kui lapsena keelati jonnida, lärmi teha, vihastada, kui öeldi, et häid lapsi pole kuulda ega näha, et laps räägib siis, kui kana pissib, siis on väga keeruline hakata end hiljem vabalt väljendama.
Teadmine aktsepteeritud käitumisest istub tugevasti inimese alateadvuses. Üks gestaltteraapia rajajatest Fritz Perls selgitas tunnete enda vastu pööramist inimese uskumustest koosneva moraalse seinaga, mis takistab energia liikumist. Kui visata palli ja sein on ees, põrkab pall viskajale tagasi. Ehk kui poleks moraalseid tabusid ja hirmu tagajärgede ees, saaksid meie tunded vabalt välja tulla.
Mida me siis kardame? Näiteks seda, et kui näitame välja oma raevu, siis vihastatakse meie peale. Kardame sattuda piinlikku olukorda või mõjuda ebaviisakana. Kardame, et nähakse meie nõrkusi, haavatavust ja varjukülgi, mida on raske endalegi tunnistada. Pelgame, et meid tõugatakse ära, jäetakse maha, lastakse töölt lahti jne.

Sa vajad julgust


Tunnete mahasurumine võib olla teadlik, ent on sageli pigem automaatne reaktsioon keerulistele olukordadele. Lihtsam on tunnete allasurumine lõpetada juhul, kui sa ise märkad, mis sinus toimub ja kuidas tunded möllavad, aga nende väljendamine jääb peamiselt julguse taha.
Esita endale lihtsaid küsimusi: millised on sinu katastroofiootused, mis on kõige hullem stsenaarium, kui sa end väljendaksid? Kardad töötuks jääda — kui tõenäoline see on? Kodutuks? Üksikuks? On neil hirmudel päriselt alust?
Järgmiseks proovi mõtetes väljendada seda, mida sa tegelikult öelda tahad. Seejärel riski juba otsesuhtluses. Tea, et kui sa ei mürgita enam oma sisemaailma teisele inimesele mõeldud vihaga, teed head iseendale. Ühtlasi on enda aus väljendamine parim viis luua kontakti. Saad kontrollida, kas sinu hirmudel oli tegelikult alust. Ole valmis selleks, et suhted võivad nii hoopis selgemaks ja paremaks muutuda.

Krooniline allasuruja


Kas sina oled see, kes ei kaota pingelises olukorras jalgealust ega kontrolli? Kardad, et oledki see nn allasuruja, kes võib sellest kõigest lõpuks haigeks jääda?
Üks praktiline asi, mida saad teha, on lasta endal vererõhku mõõta. Täiskasvanutel soovitatakse seda teha vähemalt iga paari aasta tagant. Teiseks hakka end pingelistes olukordades kõrvalt vaatama: kas hoiad hinge kinni, kas keha on justkui tardunud, närid huuli, surud küüned pihku? Ole endas toimuva sõbralik jälgija, mitte kritiseerija, sest sel moel saad sa vajalikku infot.
Järgmiseks hakka teadlikult hingama, et taasühendada mõistus tunnetega. Iga tundepojuke, mille oma kehast kätte saad, annab sulle teada, et sa pole sootukski külm ega tundetu inimene. Võid saada enda kohta teada midagi üllatavat ja uut.
Allasurumine võib olla alguse saanud nii varases lapsepõlves, et sa ise seda enam ei mäleta. Seda visamalt see mehhanism püsib ja põhjustele ligipääsemiseks on tark otsida abi psühhoteraapiast. Et kahjulikud tegevused peatada, vajad teadlikkust ja sisemist muutust, alles siis saad hakata enda eest seisma ja suunata energia sinna, kuhu see kuulub.

Kus ja millal, valik on sinu!


Juba Aristoteles ütles, et igaüks võib saada vihaseks ja see on lihtne. Aga olla vihane õige inimese peale, õigel määral, õigel ajal, õige põhjusega ja õigel moel on tunduvalt keerulisem. Elus on olukordi, kus tulebki end kontrollida. Pole eriti mõistlik hakata karjuma trahvi tegeva politseiniku peale või vallandada kuhjunud negatiivsed mõtted ülemuse aadressil. Olukorra realistlik hindamine hoiab meid kahjustamast ennast ja teisi.
Kui allasurutud tunnete nahka läheb aga su suhe, pead pidevalt ületunde tegema ja lõpuks jääd veel haigeks ka — siis ilmselt saad aru, et kaugemas plaanis pole tunnete allasurumine eriti tervislik.
Kui sa tead, mis sinus toimub, siis on sul alati valik: kas lähtuda oma vajadustest või vastata teiste inimeste ootustele. Leides tasakaalu enda ja teiste nõudmiste, egoismi ja altruismi vahel, hoiad sa kõige paremini oma vaimset ja füüsilist tervist.