Foto: Pixabay
Ma ei tea, kuidas sina mäletad oma lapsepõlvesuvesid. Mina mäletan, et aja mõõdet siis justkui ei olnud. Ärkasin päikesekiire kõditusest ninal, lükkasin teki kõrvale ja silkasin aeda. Märg rohi, lõhnav jasmiin, rahustavalt kahisev kaasik. Kusagil toimetas vanaema. Koerad magasid põõsa vilus ega teinud minust väljagi. Päev möödus karjamaal joostes, põrnikat uurides, jahehämaras lakas vanu asju sorides, kahe kase vahel kiikudes. Vahel märkasin alles õhtupoolikul, et mul on öösärk ikka veel seljas. Vanaema ei olnud ka midagi tähele pannud. Eks suvine sitskleit ja öösärk olidki sarnased, mis suurt vahet neil ikka olla sai.